Aga jäätropp seisab varakevadel jalus, kuigi märke sellest, kuidas elustav aastaaeg järjest rohkem mõjule pääseb, leiab taevast, maast ja vee pealt.

Vesipapp süvasukeldub kärestikulisse voogu ja sööstab nagu süstik välja. Põldlõoke lõõritab silmaga haaramatus kõrguses, kusagil hüüatab kiivitaja kiivit-kiivit ja rasvatihanegi on taibanud oma lauluviisile lisada lustlikke noote.

Kärme linavästrik otsib enda näitamiseks küngast, sest mida kõrgemal teda kevadel esimest korda nähakse, seda pikemaks kasvavad linad põllul. Ja öeldakse ka, et linalinnu jalg tallab merejää puruks.

Reiu jõel nagu teistelgi jõgedel algab selliste päeval-plussis-öösel-miinuses ilmadega peagi jääminek, kuigi lumesulavesi ja vihm on paisutanud selle kaldavõsale juba poolde säärde sängist välja.

Laadi meetrikõrguse ja kümmekonna meetri laiuse paisuga on aga nii, et lähedusse jääva Surju metskonna meeste jutu järgi tõusis seal läinud kevadel kõrge kalda vahele surutud jõe vesi peaaegu teeni välja.

Tänavu on veetase Surju kandi maadel looklevas Reiu jões suhteliselt madal, sest päike on näiliselt paksu, kuid koheva lume isukalt põldudelt ära söönud ja suurvett pole karta. Elame, näeme. (PP)