Krokodill Dundeed meenutav Tim on koos oma koerakesega elanud Mission Beachil telgis looduse rütmis juba 18 kuud ega kavatse niipea edasi rännata. Foto: Tiiu Sullakatko

Pärast Cape Tribulationis Põhja-Queenslandis rändamist mõtlesin seada oma edasise teekonna Austraalias piki rannikut. Otsustasin jääda esialgu turistiderohkesse Cairnsi, mis asub mere ääres, kuid pärast paaripäevast tööotsingut ja madala tunnipalga pakkumisi rändasin mööda rannikut edasi paremat tööõnne otsima.

Cairnsist 140 kilomeetri kaugusele jääb imeilus väikelinn Mission Beach, mida võiks nimetada pigem laialilaotatud külaks.

Imeline vaade lennukist hüpates

Korallimere ääres mööda 14 kilomeetri pikkust imeilusat kuldset liivaranda on tuhande elanikuga linn jaotunud neljaks asustuseks: Mission Beachiks, South Mission Beachiks, Wongalingiks ja Bingil Bayks. Valisin peatuspaigaks kõige elavama asustusega, kuid siiski vaikse Mission Beachi.

Mission Beachist on kujunenud tähtis turismiobjekt neile, kes otsivad Austraaliast ilusat kukkumist, nimelt korraldatakse siin Austraalia parimat vaadet ja elamust pakkuvaid langevarjuhüppeid. Ligi 2,5 kilomeetri kõrguselt hüpates näeb nii Suurt Vallrahu kui vihmametsa, mis rohetab teispool laia liivaranda. Hüppe teevad imeliseks minutipikkune vabalangemine ja seejärel randa maandumine.

Selge ilma korral potsatab rannaliivale kilgete saatel mitukümmend ekstreemsuse harrastajat. Kel hüppamisest väheseks jääb, saab lisaadrenaliini lähedal jooksval kärestikulisel Tully jõel kanuutades. Rannas saab sõita tuule abil liikuva kardiga.

Igapäevaste päevitajate ja jalutajate sekka satub nädalavahetustel kriketimängijaid ja liivalosside ehitajaid.

2006. aastal laastas Mission Beachi keeristorm, mis purustas nii vihmametsa kui elamuid.

Kui Mission Beachile jõudsin, oli ilm esimesel nädalal vihmane, kuid pärast seda on vihmaperiood ennast tagasi tõmmanud ja päikeseline kuiv talv võimust võtnud. Minu koduks on telk, mida jagan elurõõmsa prantsuse tüdrukuga, kes jäi siia samuti restorani tööd tegema.

Esialgu lasi telk vihma läbi ja selg jäi õhukese mati peal magades kangeks, kuid ilma abi palumata pakkusid kohalikud meile telgikilet, lahtikäivat voodit, madratsit, patju ja õdusaks äraolemiseks lauda ja toole. Nad lihtsalt tahavad aidata. Telk asub meil peaaegu rannaliival ja elu käib looduse rütmis.

Meie kõrvaltelgis elab koos pisikese koeraga vananenud Krokodill Dundee olemisega sell, kes kannab peas aukuvajunud nahkkaabut, millel on reas krokodillihambad.

Hommikud saabuvad mere kohale kerkiva päikesega. Pärast tõusmist haarad palmi alt veel varjus kükitava kookospähkli, et see vilunult noa abil avada. Pähkli avamine võtab aega 15-20 minutit, enne kui koor lahti ja piim kätte saadud. Teel tööle nopime öise tuulega maha kukkunud passione ja mandariine.

Leidsin üllatavalt lihtsalt töö North Mission Beachil kohvikus-restoranis, kus pakutav tunnipalk on peaaegu poole suurem kui linnades. Põhjus on lihtne: linnad on täis tööd otsivaid rändureid. Kui minusugune ei ole nõus kümnedollarilise tunnitasuga kohvi keetma, leitakse kindlasti keegi teine, kes on nõus.

Austraallased söövad end paksuks

Teekond tööle võtab viis minutit ja selle aja jooksul kohtab tavaliselt ühte-kahte kohalikku, kellega läheb kohe jutuks.

Tavapärane hommikune tervitus, mida võõradki üksteisega vahetavad, kõlab eesti keelde tõlgituna nii: “Tere! Kuidas läheb?” – “Hästi, tänan küsimast. Endal?” – “Ei ole viga, aitäh!”

Ja kujutage nüüd ette, et isegi kui kohvikus on kiire ja järjekorras seisab seitse inimest, tuleb neist igaühega enne tellimuse saamist selline dialoog pidada.

Pärast pooleaastast Austraalias seiklemist võin öelda, et menüü on kõikides kohvikutes enam-vähem sama. Tavapäraselt söövad austraallased hommikuti Inglise hommikusööki, mis sisaldab kõike ühelt praepannilt: peekonit, muna, ube, saia, seeni, tomatit, vorsti ja isegi praetud banaani.

Lõunaks on tavapärane võileib, mille vahelt võib leida peale juustu, tomati, singi, salati, sibula punast peeti ja riivitud porgandit. Peale selle maiustatakse lõuna ajal hamburgerite ja friikartulitega, mida austraallased nimetavad chips’ideks. Kel on eelnevast isu täis, võtab chips’e kalaga, mis tähendab kausitäit friikartuleid ja õlis keedetud paneeritud kala või valikuliselt mereande krevettidest kalmaarideni.

Pole siis ime, et Austraalia on ülekaaluliste inimeste poolest USAga edetabeli tipus.

Baristaks õppides nägin vaeva, et selgeks saada imelike jookide valmistamine, mis nad on menüüsse kirjutanud. Mingisugust tavalist kohvi siin ei eksisteerigi. Levinud on, et kohvi küsitakse koos rasvavaba või sojapiimaga.

Kohvik, kus töötan, on eriline oma igapäevase kohviklubi poolest. Iga päev käib siin oma kindlatest tassidest kohvi joomas viis 70-90aastast vanurit. Nad on koos käinud, vaatamata omanike vahetumisele, 15 aastat. Kui kohviklubi alustas, oli liikmeid 12, nüüdseks on aeg oma töö teinud ja alles on vaid viis.

Nad on imelised inimesed, kes jutustavad heameelega kohvi kõrvale lugusid oma elust. Kohviklubi ainuke meesliige John käib alati paljajalu – et enamik aastast sajab Mission Beachil vihma, lagunesid tal jalanõud esimeste aastatega ära ja viimased 50 aastat pole ta jalanõusid kandnud. Välja arvatud mõningatel erandjuhtudel, nagu matused ja pulmad.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 1