Mängivad Raivo Rüütel (külalisena), Sepo Seeman, Ago Anderson, Lauri Kink, Tambet Seling, Jaanus Mehikas ja Veljo Reinik. Kolleeg ja lavastaja Enn Keerd nõustus tutvustama, millest täpsemalt lugu on.

Kuidas leidsid lavastamiseks just selle näidendi?

Annotatsiooni kaudu. Lugesin näitemängu agentuuri annotatsioone ja silma hakkas lugu seitsmest mehest, kes istuvad ühe luhtaläinud pulma lauas ja räägivad, kuidas mees olla pole üldsegi kerge.

Kirjelduse järgi tundus kohe, et tegemist on huvitava näidendiga, mille autor on vaadanud meeste teemat värske pilguga ja läbi hea huumori.

Kas tahtsid teha meestelugu?

Ei, mul ei ole tegelikult meeste positsioonilt mingisugust maailmaparandamise vajadust. Vaatasin ikka pigem professionaalse pilguga ja selles näidendis tundus olevat mehelikku, kohati jõhkrat ja karget huumorit, mis sümpatiseeris.

Mulle kohutavalt meeldib, kui saab asju läbi huumori arutada ja seletada. See on võib-olla üldmehelik viis. Olen mõelnud, mis nais- ja meeskirjanikke tihti eristab. Huumor. Palju vähem on naishumoriste.

Ehk on see liiga macholik suhtumine, aga minu arvates kujuneb naiskirjanikel meeste ja naiste suhete lahkamine tihti halamiseks. Mehed jällegi kardavad ehk liiga konkreetseks minna ja püüavad rohkem läbi nalja.

Naiste puhul on nii, et ükskõik kui ingellikud nad ka ei tundu, on nad ikkagi väga reaalselt mõtlevad olendid, kahe jalaga maa peal. Meestel on aga selline religioosne või eksistentsiaalne äng, mistõttu huumorita oleks maailm kohutav ja talumatu paik nende jaoks. See on nüüd küll üldistatud vaatepunkt ja ehk liigagi stereotüüpne, aga mingi tõde selles kindlasti on.

Palju sagedamini kuuleme, kui raske on olla naine, aga rääkigem sellestki, kui raske on olla mees. Pea iga tegelane näidendis/lavastuses räägib oma loo, millest selgub, et nad kõik on saanud naiste tõttu kuidagi haiget. Pea iga kord, kui nad on tulnud sellest macho-poosist välja, naisi idealiseerinud, on nad petta saanud. Lõpuks tundubki, et parem on säilitada kaitsekihina veidi üleolev hoiak ja mitte väga palju oodata.

Näidend on sellestki, et mehed ise langevad tihti stereotüüpide müüdi ohvriks ja võtavad pealesurutud rolli omaks. Arvan, et tegelikult peaks võtma nii naisi kui mehi lihtsalt kui inimesi.

Mida tähendab hormonaalne komöödia?

Tegemist on komöödiaga, aga et lisada väikest mängulist nüanssi määratlusele, panime juurde “hormonaalne”, nii nagu see Poolas mängides on žanriks olnud.

Oleks siiski palju pakutud, kui arvata, et näidendis ja lavastuses leiab aset meeste ja naiste suhete süvaanalüüs.

Tegemist ei ole manifesti, vaid meelelahutusega, kuigi kriitikud Poolas on nimetanud seda näidendit mehelikkuse manifestiks. Usun, et see, mida näidendi autor Saramonowicz võis tahta, on olnud vastata feministlikele püüdlustele kõike lihtsustada – naised on ohvrid, maailm ümberringi on mehelik ja macholik, kus naistel eriti võimalusi pole, nii-öelda kohad on hõivatud – omapoolse lihtsustamisega. Ainult et meeste vaatepunktist.

Mehed näidendis jõuavad arutluse käigus avastuseni, et kui poleks naisi, oleksid mehed väga toredad isendid. Ei oleks mingeid agressioone. Kõik tehakse ju muidu naiste pärast.

Naised koostöös testosterooniga saavutavad selle, et mehed on sellised, nagu nad on. Aga usun, et Saramonowicz saab ise ka väga hästi aru, et tegemist on siiski lihtsustusega ja pigem mänguga sel teemal. Mul on kogu aeg tunne, et tegemist on väikse tembu ja kelmusega, näitamaks naistele ja feministidele, et asjad ei ole nii lihtsad ja üksühesed.

Kellele lavastus mõeldud on? Kas mehed võivad paremini teemast aru saada, paremini mõista?

Ma ei tea, kas mehed nüüd paremini aru saavad, aga loodan, et nad saavad rohkem naerda nii enda kui oma libaarusaamade äratundmise üle.

Nagu üks kriitik on öelnud – sellest loost ei selgu kiht kihilt ainult naiste alatus, vaid ka meeste endi ületähtsustamine. Nad on kogu aeg arvanud, et nemad juhivad mängu. Selgub, et ei olegi nii. On päris naljakas vaadata, kuidas mehed selle teadmise vastu võtavad.

Et teatripublik koosneb enamasti naistest, kes vahel mehed teatrisse kaasa kutsuvad või tirivad, võiks seekord vastupidi olla. Ma ei tea, kas on võimalik, et mehed moodustavad publiku põhiosa, aga loodan, et nad tulevad seekord hea meelega teatrisse. Loomulikult tahavad palju naised teada, mida mehed neist räägivad, ja tulevad juba sellepärast teatrisse.

Tegelased kasutavad päris sagedasti üsna räigeid väljendeid. Millega peaks publik arvestama?

Jah, väike takistus võib olla, et mehelik huumor, mida lavalt kuulda saab, ei ole just kõige lillelisem. Aga täiskasvanud mehed omavahel ... No kuulge ... Me ei saa muidu seda keskkonda käsitleda. Publik ei tohiks arvata, et see on eesmärk omaette. Ja ega seda nüüd nii hirmutavalt palju ka ole.

Slaavi kultuurides, nagu Venemaal või Poolas, paigutuvad roppused, kui neid kasutatakse, kõnepruuki kuidagi loomulikumalt. See on muutunud normaalseks tekstiosaks ega häiri niivõrd. Eesti keeles pole alati nii. Pigem tekitab see mingit valekrampi, mille tõttu hakataksegi roppust üle tähtsustama. Kohmetutakse, tuntakse piinlikkust ja siis võibki minna ebameeldivaks.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: