“Kokkolas” puudub kõik see närusus, mis eesti näidendite juures oksele ajab. Tükk esindab põhjamaist kvaliteeti, seda täpselt defineeritavat müstikat, mis tõstab parimad soome filmid tatisest meelelahutusest valgusaastate kõrgusele.

Miks on soome filmid maailma tasemel, aga eesti filmid on pask? Sellepärast, et soomlased ei häbene olla soomlased ja nad räägivad oma elust nii, nagu see on. Soome näidendid on samuti head, ka need vähesed proosaraamatud, mis tõlgitakse. Luule on neil alla käinud, aga sellest pole midagi, luule on jälle meil ülikõva nagu ka multifilm. Kahe peale saame ühe korraliku kultuuri kokku.

Realism on investeering

“Kokkola” tekst Maimu Bergi eestikeelses tõlkes on otse suurepärane. Miks peaks kedagi huvitama kunstmuinasjutud kunstnike elust, mis on eesti näitekirjanduse leib juba aastaid. Piinlik, kunstnike looming ei huvita, aga elu on kassahitt. Justistunud on meie näitekirjandus ja sellepärast on piinavalt häbi.

Kõik muu on meie teatris nagu ikka – erinevates luuludes elamine. Mis on meil tegemist miljarditega, millest räägib eesti näitekunsti lipulaev “Ristumine peateega”? Või mis tähtsust on ühel kolmandajärgulisel pereprobleemide üleskirjutusel, millele isegi idamaa mõttetarkus midagi lisada ei suuda (“Liblikas ja peegel”).

“Kokkola” on näide sellest, et realism, ausus ja endaks jäämine on kindel investeering, ja kui tegelikkust õnnestub meelelahutusega miksida, on tulemus ideaalilähedane. Joomine, lollus, kiim, headus, üksindus, verepilastus, äng ja lootusetus on argirutiin nii Soomes, Eestis kui mujal inimasustusega piirkondades.

“Kokkola” on tõhus vastumürk luuluteatrile, kõigele sellele ilusale, heale ja võltsile, mis võhikutele tähendab kõrget kunsti. Luulud ja tegelikkus ei saa omavahel hästi läbi, luulufännid on tegelikkust alati halvustanud. Olgu nad siis kristlased, meelelahutusäärmuslased või fundamentalistid-raharoobitsejad. Juba “Kokkola” loomulik keelekasutus tekitab silmakirjatsejate ja eidekeste ridades ruigeid ja hala.

Siinkohal soovitus neile, kes on otsustanud luulule elada: lugege piiblit, vaadake seriaale, tundke rõõmu valimisreklaamist või vaadake multikaid rüütlitest, nõidadest ja draakonitest. Ka mittemidagiütlev ooper võib olla teie maitse. Kui seriaalid ja muusikalid on parim, mida te siiani kogenud olete, siis hoidke “Kokkolast” eemale.

Omad tegijad ja külalised

Lavastuse helikujundus oli väga maitsekas. Poolkõva popklassika nagu Johnny Cash ja Prodigy olid väga omal kohal, pole liiga elitaarne nagu moeetenduse soundtrack, aga ei kisu ka diskoteegi poole võsasse. Pille Jänese lavakujundus oli hea. Bussiromu töötab alati paremini kui laud ja tool.

Kostüümid olid superhead, isegi kui Leningradi kauboide siil ei istu, jääb klient rahule. Näitlejad on sageli alasti. Peale Lauri Kingi ka paljud teised, alati ei saagi aru, miks, aga ikkagi on naljakas. Päris naljakas. Kuuekümneaastane alkohoolikust eit kuseb ennast täis – jälle naljakas. Eriti see, kuidas teine penskar seletab, et pole naljakas. Soome huumor on eripärane ja lummav, põhjanaabrid oskavad ilma ärapanemiseta ägedad olla.

Surnuaianaljad, ratastoolinaljad, lesbinaljad, köndistamisnaljad ja muide vägagi hästi töötavad jalaga persse naljad – “Kokkola” huumoriskaala on üllatavalt lai ning sügav. Kolm tundi etendust ja praktiliselt ei lohise, see on väga hea tulemus. Teises vaatuses on küll politseiniku esimene ilmumine, mis ületab hea maitse piiri, aga muid rõvedaid kalasid ei ole.

Külalislavastaja ja -näitlejad on kasuks tulnud, ehkki terve mõistus tõrgub uskumast tõsiasja, et Draamateatrist võib tulla ka midagi head. Kavaleht peksab segast alandamise teemadel, seda pläma ärge lugege.

Sepo Seeman, Andrus Vaarik, Ago Anderson ja Lauri Kink on alati head, seekord on neil ka midagi mängida. Mängivad.

Meeldivaks vahelduseks on see, kui koomilised anded teevad nalja komöödias, mitte “Kauka jumala” tüüpi õudukas. Nii et riputage telekapult üheks õhtuks varna ja vedage ennast teatrisse. Arktiline verepilastus on masendavalt naljakas.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.11