Vaatasin “Rock’n’rolli” ja nutsin, mõni muidugi üritas esietenduse ajal esireas vahekorda astuda ja jäi seejärel magama. Selline see kultuuripublik siin läänerannikul kord juba on.

Lugu räägib totaalsest režiimist, selle kaasajooksikutest, ohvritest ja tüüpidest, kes arvavad, et ühiskonna asjad ei puutu kuidagi neisse. Ühesõnaga kõigest sellest, mille oleme ära unustanud. Hitleril oli õigus, kui ta ütles, et rahval puudub õppimisvõime, kuid selle eest on tal fenomenaalne unustamisvõime.

Mis meil viga on?

Üks asjassepuutuv näide – Pekingi olümpiamängud ja neile takka kiitmine. Vaesed higised sportlased, milles nemad süüdi on, boikottida seda vereolümpiat küll ei saa, Rahnukestel on vaja rutiinse lõbumajanduse kõrvale muud meelelahutust.

Jälk, ise oleme olnud vähem kui ühe inimpõlve eest kommunistide orjad, vangid ja ohvrid, nüüd järsku on mingite nüride spordikappide tuharahööritamine meile tähtsam kui tiibetlaste ja paljude teiste õigus elule, oma kultuurile ja iseseisvusele.

Kuidas saavad inimesed nii lollid olla? Aga on. Eriti piinlik on see, et keegi britt on kirjutanud võimsa näidendi meie enda lähiminevikust.

Mis on meil “Rock’n’rollile” vastu panna? Eestist küll mitte midagi. Millest see räägib? Ainult sellest, et me ei oska oma rahvuslikku väärtust rahaks ja kuulsuseks vahetada. Meil on unikaalne hiliskolonialismikogemus, aga meie tegeleme globaalsete tükkidega, mis mitte kedagi ei huvita – võtame näiteks “Ristumise peateega” või kõik need noorte autorite hullumajatükid, mille nimed olen unustanud.

Vapustav tehnika on sellel draamatekstil. Sajandat korda pean kordama, et head lavastajad, võtke kirjaniku kirjutatud näidend, siis te ei pea ise nii palju rassima.

Stoppard on ilmselge geenius, eesti keeles pole teda ülemäära palju, aga taadi kogu romaanilooming on kättesaadav klassikasarjas – “Lord Malquist ja mister Moon”. Näidendite puudumisel julgen isegi soovitada.

Muide, Stoppard on unikaalne näitekirjanik. Kui tellite kusagilt antikvariaadist ta näidendeid, saate alati räbaldunud köited, nagu oleks tegemist krimkade või muude sopakatega. Mameti ja Bogosiani raamatud on aga teisel või kolmandalgi müügiringil nagu uued. Mitte et nad halvad oleksid, Bogosian on samuti geenius, aga rahvas ei usalda, ei saa peenest huumorist aru.

Seinaga rääkimise kunst

Teksti mõistmine on kirjanduse kirstunael, Stoppard on endale probleemi teadvustanud ning sellele lahenduse leidnud. Vähemalt poolt näidendist kannab klassikaline rokkmuusika – Doors, Syd Barrett, Zeppelin … Saate isegi aru – puhas kuld. Kes on okupantide kirsa all elanud, teab, kuidas maitses vinüülplaadi teab mitmes ümberlindistus. Väga hõrk oli.

Isegi halb tšehhi protopunk ei häiri, ju tal oli vabadusvõitluse pöörises teatav tähendus, umbes nagu meie laulva revolutsiooni hittidel.

Kuulad isamaa ilu hoieldes ja langetad leinas pea, raskel ajal ilumeel lihtsalt sureb. Sinna ei ole mitte midagi teha.

Veel üks valus mõte tuleb seda briti ilmaimet vaadates pähe – ilmselt ei olegi meil rasked ajad veel läbi. Inglise vaimuhiiglased peavad meie eest kahel rindel rügama.

Lapsepõlveunistuste analüüs näitab, et näts, pildiga kilekotid, teksapüksid, välismaa löömafilmid, reklaamkleepsud, värviline traat ja banaanid ei oma tänapäeval mitte mingit väärtust, isegi nostalgilist mitte.

Rock’n’roll aga ruulib, just vana väärikas rokk, mitte tänapäevane kali, meelelahutustööstuse värske toode. Mida võiks Justin Timberlandil meile öelda olla? Mitte midagi.

Selle etenduse mõju ei saa sõnades edasi anda. Kui pole võimalik okupatsioonist midagi väärtuslikku kirjutada, siis ei anna okupatsiooni pädevat kirjeldust ümber jutustada.

Orjus ja meelelahutustööstuse keelatud vili – see kompott on ületamatu, vähemalt neile, kes okastraadi taga elanud ja unistanud värvilisest traadist.

Kindlasti annab tugevalt tunda seegi, et intellektuaali mängib intellektuaal – Andres Noormets. Intellektuaali rolli ei saa sisse elada, seda pole isegi võimalik ette kujutada, kui sa seda ise ei ole. Siin ei aita põskede punnitamisest nagu suure isemõtleja ja vene demokraatia isa kehastamisel. Uskumatu, aga nägin teatris midagi, mis on sada protsenti näidend, sada protsenti kunst.

Ehk juba teist või kolmandat korda elus. Võib-olla peaks edasi elama?

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: