Eesti metsade linnud ja loomad pakuvad põnevat äratundmisrõõmu. Koos etenduse peategelasega (keskel Lauri Kink), kes saab selgeks lindude keele, võib väike vaataja avastada häälitsuste taga peituvaid linnuliike. Foto: Ants Liigus

Friedrich Reinhold Kreutzwaldi “Eesti rahva ennemuistsete juttude” seas olev muinasjutt “Põhja konn” on Tiit Palu seades ja lavastuses taotluslikult värskete lahendustega, mis aga traditsiooniga sidet ei katkesta.

Näiteks kujundus (Silver Vahtre) joonistab edasi Günther Reindorffi kuulsaid illustratsioone, moodne tehnika – valguspark – loob süngemad-säravamad paigad loos, muusikaline lahendus mängib moodsale ja hoogsale ning näitlejad laulavad tegevuse vahele regivärssi.

Esietendusel oli alguses tunda, et mängitakse välisele: žest on suur, hääl vali ja liikumine kui skeemi järgi. Kas tõesti nii-öelda lasteetenduse sündroom, tekkis küsimus.

Poiss Nipitiri (Lauri Kink) mängib ennast suureks ja lihtsalt vapraks konnatapjaks, printsess Päikesekiir (Liis Laigna) aga on midagi muud, kui ehk muinasjuttudest võiks ette kujutada: ta on kogu loo vältel arusaamatult sõjakas.

Kuningas (Enn Keerd) on rahul oma rumala eneseimetleja-sildiga (oli ta ju kunagi oma pere kolmas – lollike, kes sai kuningatütre ja pool kuningriiki pealekauba) ning ootab, et saaks koormavast riigivalitsemisest lõpuks priiks. Tema teener (Ahti Puudersell) teatab alati, kui kuningas mõtleb, ja on valmis printsessigi mängima. Ja nii edasi.

Särtsu ja sügavust on enam Põrguneitsis (Carmen Mikiver), kelle olemus ja kostüümikujunduski toob ainsa terviklikuma karakteri lavale. Põrguneitsi-stseenid on köitvaimad: natuke hirmsad ja kole vägevad.

Teine vaatus annab Põhja konna loole hoogu nii juurde, et läheb veidi jandiks kätte. Konna tapmine on efektne ja printsessi kosimine naljakas.

Lapsed näevad Endla laval elustatud muinasjuttu, mis on tänapäevasemaks tõlgitud. Enamgi veel: lapsevanemad jälle näevad-kuulevad seda, millest neil omad seosed tekivad.

See põrgukonna kõhu kujundus särab helkurvärvides, mõjub nii kui politseioperatsioon pimedal tänaval – just nii helgivad ka nende vestid ööpimeduses. Või kui printsess ägedalt sajatab, et iga konn ikka meie õuele köhima ei roni, siis … nojah. Aeg ja elu tulevad ju vaatajaga saali kaasa.

Muinasjutt on alati olnud inimeste lootuste ja ootuste väljendaja. Nii lõpeb ka “Põhja konn” õnnelikult: kuri saab karistuse ja head võidavad õnne, rikkuse ja armastuse. Nii et kui nad surnud pole, elavad nad õnnelikult praegu ja ehk kauemgi.

Ille Rohtlaan

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: