Väga tervisliku leiva saab ise küpsetades, nagu seda Kihnus tehakse.

Räni kui mikroelemendi vajalikkus inimese elutegevuses tõestati alles kolmkümmend aastat tagasi. Räni on 70 kilo kaaluva inimese kehas 0,75-1,5 grammi.

Suurem osa sellest on koondunud sidekoest moodustunud tugistruktuuridesse: sidemetesse, kõhredesse ja kõõlustesse.

Inimorganismi biovedelikes on räni 0,35-9 mg liitri kohta.

Vaatamata vähesele hulgale, on ränil meie kehas mitu tähtsat biorolli, kusjuures aasta-aastalt avastatakse orgaanilistel räniühenditel üha rohkem ülesandeid.

Kust saame?

Peamised räni sisaldavad toiduained on teraviljasaadused. Märkimisväärselt on räniühendeid rukkis, nisus, kaeras, odras ja riisis.

Eriti oluline on seejuures terade terviklikkus – näiteks teraviljadest valmistatud rafineeritud jahu on kaotanud ligi 95 protsenti algselt terades olnud ränist.

Järelikult on räniühendite allikad just täisteratooted, jämejahvatatud jahust küpsetised ja loomulikult kliid.

Muudest taimesaadustest on räni veel kartulites, kaalikates ja peetides. Ehkki näiteks kartulites leidub räniühendeid vähe, on need köögiviljad tänu sagedasele söömisele arvestatav räniallikas.

Rohkelt räni on osjades, eriti põldosjas. Seda kasutasid ära meie esivanemad, kellele osjakimp oli omalaadne küürimisvahend metallist toidunõude puhastamiseks. Ka põldosjateest saab räni, kuid see on siiski ravitee, mis pole mõeldud igapäevaseks joomiseks.

Palju on räni karedas joogivees, kuid selle omastamine pole inimorganismis kõige efektiivsem. Jookidest leidub räniühendeid mitmesugustes teraviljapruulistes ja liidrikoha haarab selles pingereas õlu.

Seedekulglast imenduvad vaid orgaanilised räniühendid ja see protsess toimub peensooles. Räniühendite imendumist takistavad molübdeeniühendid ja fluoriidid. Organismile mittevajalikud orgaanilised räniühendid erituvad uriiniga.

Kas puudujääk on võimalik?

Normaalse segatoitluse korral ränipuudust ei kujune ja ränivaeguse tunnuseid inimestel eriti kindlalt ei tunta.

Oletatakse, et räni hulga vähenemine arteriseintes on seotud hoogustuva ateroskleroosiga, samuti võib räniühendite vaegusega kaasneda kõhreliste liigesepindade kahjustumine ja mõõdukalt kõrgenenud vererõhk.

Räniühendite piisava saamisega võib probleeme olla nendel inimestel, kes ainueelistavad rafineeritud teraviljasaadusi.

Teised ränipuuduse all kannatajad on vanurid, sest eluea lisandudes nõrgeneb orgaaniliste räniühendite peensoolest omastamise võime ning vähenevad räniühendite üldised varud organismis.

Ohutud piirid

Räni ohutu ööpäevane oletatav kogus jääb 10–20 mg vahele.

Räni lisamanustamine pole eriti tavaline. Küll on seda tehtud ränivaegusest ohustatud riskirühmade puhul. Neil juhtudel on ööpäevased orgaaniliste räniühendite lisakogused vahemikus 40-50 mg.

Räniühendite lisamanustamise positiivsed tulemused on eeskätt naha, küünte ja juuste seisundi paranemine, samuti kõhrkoe seisundi stabiliseerumine.

Orgaanilised räniühendid pole inimorganismile üldjuhul toksilised. Küll ei kehti see teatud omastamisviiside korral anorgaaniliste räniühendite ehk silikaatide kohta.

Näiteks pidev ja pikaajaline peene ränitolmu sissehingamine võib põhjustada rasket kopsuhaigust – silikoosi. See ohustab eeskätt inimesi, kes töötavad kivide lihvimisel või purustamisel tekkinud tolmuses keskkonnas ega kasuta hingamisteede kaitsevahendeid.

Seevastu toidu koostises normaalses koguses silikaatidel tervist kahjustavat toimet ei ole. Veelgi enam, näiteks paakumisvastased lisaained (E552-E556) ongi silikaadid. Ka amorfne ränidioksiid (E551) kuulub paakumisvastaste ühendite loetellu.

Need ained takistavad kõva kooriku tekkimist toiduainete pinnale ja neid lisatakse näiteks soolasegudele, küpsetuspulbritele, tuhksuhkrule jne.

Prof Mihkel Zilmer, Urmas Kokassaar

(Lühendatud ajakirjast Tervis Pluss)

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.33