Enamik jutuvestjaid tegeleb sellega, et püüab ületada soovunelmate ja masendava tegelikkuse vahelist kuristikku.

Iidsed muinasjutud räägivad sellest, kuidas lollist poisist saab kuninga koduväi, uuemad enesepettuse jutlused sellest, kuidas ajalehepoiss tõuseb miljonäriseisusesse või saab vähemalt Kroonika esikaanele ja muutub seeläbi ülimaks olendiks. Muinasjutud on ilusad, aga elu on ikkagi hoopis midagi muud.

“Revidendi” suurus ja ajatu tarkus on just selles, et väikese inimese suur õnn on väga veenvalt esitatud. Erinevalt muinasjuttudest, mida kommertsfilmide kujul igal õhtul telerist näeme, mõjub “Revident” realistlikult, usutavalt. Ei mingit suurt armastust, kangelassurma ega õigluse võitu.

Õnn on eksitus

Õigluse võitu ei ole olemas, täpselt nii nagu väikesele inimesele ei saa osaks suurt armastust ja kangelassurma. Gogol oli geenius ja tema nägemus lihtkodaniku kõrghetkest on kindlasti üks maailmakirjanduse tippteoseid. Gogol annab mõista: kui tavakodanikul läheb hästi, on see puhas juhus, juhus ja eksitus.

Ainult mingi arusaamatuse tõttu võib lihtsale inimesele saada osaks õnn – see tähendab lugupidamine, suurem kogus kerget raha ja daamide poolehoid. See on ainus võimalus, pole millelegi muule loota kui sellele, et keegi teeb kuskil vea ja ühe hetkega muutub kõik.

Korraga on vaese ametniku kõht täis, taskud rahast punnis ja tema päralt on nii linnapea proua kui tütar.

Miks meil väikeses Pärnus on mitu korda rohkem kasiinosid kui Londonis? Ikka sellepärast, et gogollik maailmavaade on laialt levinud. Väga paljud ei näe muud võimalust katsuda õnne kui ruletilaua või mänguautomaadi taga. Teised küll ei kaota raha, aga loodavad ikkagi, et midagi juhtub, iseenesest.

Õnn on ajutine

Eriti veetlevaks teevad “Revidendi” suvaametnik Hlestakovi iseloomukindlus ja terve mõistus. Nii kui kohalikelt korruptantidelt on pistised kokku korjatud, Dmuhhanovski naise ja tütrega asjad ühel pool, Hlestakov põgeneb. Ta ei lähe ahneks, ei hakka pulmi pidama ega korda oma surematut monoloogi sellest, kui mõjurikas isik ta on.

Me kõik teame: kui midagi on hästi, läheb see kohe mööda. Kujutan ette, et see haikuluuletajatele ja Gogolile omane maailmanägemine on tänu üleilmse püramiidskeemi kokkuvarisemisele saanud paljudele inimestele omasemaks, kui ta veel poole aasta eest oli.

Meie lähiajalugu toetab “Revidenti” igati, eks meiegi linnavalitsuses käi revidendid, aga Gogol on suur ka kommunaalmuredeta.

Õnne ja heaolu juhuslikkuse ja ajutisuse lugu on kõnekas igal ajal ja igal pool. Isegi kui tegelasteks oleksid ametnike asemel kalurid või teadlased, ei muudaks see peaaegu mitte midagi.

Lavastaja unistus

Kujutan ette, et “Revident” on lavastaja unistus. Kui tekst õnnestub enam-vähem arusaadavalt ette kanda, on positiivne elamus tagatud. Inimloomus, kohalikud olud ja globaalne majandus esitavad omad rollid ning tehtud ta ongi. Palu on näinud palju vaeva ja lisanud suure hulga eriefekte.

Vene levimuusika loob alati haige meeleolu, kui sinna vahele aga lasta saksa muusikat ja lasta umbkeelsel saksa arstil Hiebneril Rammsteini loomingu saatel paljastatud ja õlitatud ülakehaga, mustad prillid ees ja juuksed sorakil, pistist anda, on see juba MTV tase.

Rohkem oleks võinud MTVd olla, paraku vene muusikaga eesti publikul pilti ette ei löö ja nii jäigi visuaalset tümakat napiks. Kohati tuli küll juba “Raimund” meelde ja see on hea märk, aga siis esitas politseinik Deržimorda püstolisoolo ja see ei mõjunud kuigi veenvalt – keegi ei saanud pihta.

Oivaline linnapea

Lauri Kink linnapeana on väga võimas, ei mingit pullitegemist. Kink sunnitakse tavaliselt peldikupaberisse takerdunud nuhki või invapederasti mängima. Seekord oli tal kandev ja tõsine roll, väga hästi sobis tervikusse, milles temata oleks olnud mõõdutundetult palju huumorit.

Gogol on mitmekihiline, see lavastus tõi esile nii absurdi, ahistuse, vaimukused, lootusetuse, palagani kui sõgeduse. Gogolis on kõike, aga paraku on kõik segi nagu puder ja kapsad, nii on väga arukas allutada kogu näidend ühele organiseerivale printsiibile. Linnapea sobib selleks väga hästi.

Tugevate organisaatorivõimetega linnapea Dmuhhanovski tasakaalustab halavat ja kaagutavat kanakarja, kõiki neid korruptante ja kõlupäid ning pugejaid.

Üks arukas inimene peab alati laval olema, see mõjub vaimsele tervisele hästi, isegi siis, kui tal pole ülikonnapükste all sokke ja ta viimases vaatuses lolliks tehakse.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3