Pärnu Endla teatri repertuaari-valik on võtnud positiivse pöörde, pakkudes ka lastele ja noortele oma majas arvestatavaid lavastusi.

Usun, et noore publiku teatripisikuga nakatamine on igati hea ning soositav nähtus. Selline mentaliteet võiks üle kanduda ka mõnele teisele suuremale teatrile.

Lasteaia viimastele rühmadele

Nüüd konkreetsemalt “Jussikese seitsmest sõbrast”. Kõigepealt tuleb öelda, et lavastuse auditooriumiks välja reklaamitud mudilased ja noorem kooliiga on liiga suur vanusevahemik. Lavastus sobib igati lasteaia viimaste rühmade ja esimese/teise klassi õpilastele.

Mis puutub neist noorematesse, siis nende jaoks oli etendus igav ning kohati väga närviline. Seda jälgisin endast kaks istet paremal oleva umbes kolmeaastase tüdrukutirtsu pealt, kes pidevalt niheldes ema käest küsis, millal etendus lõpeb. Kokast Neljapäeva stseenis hoidis tüdruk kätega kõrvadest kinni ning Pühapäeva ta kartis. (Lauri Kinki rollid olid kohati üleliia energilised ning tekitasid sellega antipaatiat.)

Mis puutub lapsevanematesse ja natuke vanemasse kooliikka, siis neile ei pakkunud seesinane etendus midagi uut, kui välja arvata mõni näitlejatöö ja huvitav lavakujundus. Põhjuseks liialt lihtne sisu ja efektide vähesus.

Vähe teatriimesid

Pole midagi salata, lastele mõjub teatriime ikkagi eelkõige põnevate lahenduste ning efektide pealt. Neid aga jäi vajaka. Endla lava, mis on võimaluste poolest üsna suur, oleks võinud olla rohkem ära kasutatud. Vaadates jäi mulje, et lavastaja pole oma loomingulist potentsiaali täielikult lavale kandnud.

Lavakujundus oli lahendatud värvilise lastetoana. Kuid see jäi staatiliseks. Olgugi et laval oli kohati ka fantaasiat näha, muutus selle jälgimine igavaks, sest muutusi ei toimunud. Ja kui efekte pole näha, tuleb jälgida näitlejaid.

Arutades pärast etendust nähtu üle kaasas olnud tuttavaga, leidsime, et Ago Andersoni mängitud Jussike polnud selge ja äratuntav karakter. Jäi kõlama parimais aastais mehe püüdlus mängida poissi, aga mitte eriti õnnestunult. Selle väliseks põhjuseks oli vale füüsiline roll ning sisemiseks täiskasvanulik loogikakasutus. Pealegi on küsitav, kas nii noorele publikule mõeldud lavastustes on mõttekas kasutada (stanislavskilikku) rolliloomet.

Olen veendumusel, et tänapäeval tuleks lastetükke teha publiku kaasahaaramise printsiipi järgides. See tähendab seda, et näitlejad laval võiksid eelkõige suunata oma energia publiku kaasamisele ning rolli sisseelamise teisejärguliseks jätta.

Loomulikult ei saa öelda, et lapsi oma tegemistesse ei kaasatud, neid hetki oli mitu, kuid mulle tundus, et näitlejaile endalegi tuli ootamatusena olukord, kus saal neile vastu rääkis. Arvan, et näitlejad õppisid sellest ning kaasavad edaspidistes etendustes lapsed tugevamalt mängu.

“Jussikese seitse sõpra” pole just kõige tugevam lavastus, kuid katastroofist on asi väga kaugel. Muhedad rollid (minu lemmik oli Öökull) ja värvilisus, mis lavalt vastu kiirgas, tuletasid mulle meelde oma lasteaiaaega.

Usun, et lapsevanematele on selles lavastuses pakkuda nostalgiat ning noortele võimalust vaadata, kuidas täiskasvanud neid ette kujutavad.

Lennart Peep

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3.67