Seda saab näha Endla Küünis etenduvas „Võikõllases üüs“, mille on lavastanud Enn Keerd, kunstnikuks Silver Vahtre.

Jaan Kruusvalli näidendit „Võikõllane üü“ pole seni veel lavastatud. Nüüd on see jõudnud Pärnu Endla lavale. Pealkirja on Kruusvall laenanud Hendrik Adamsoni samanimelisest murdeluuletusest. “Vaatab üü aknest võikõllane, peris peräni silmi ...”. Lõunaeesti keelt mitte valdavatel teatrihuvilistel aga ei tasu karta, etendus on ikka eesti kirjakeelne.

Tuttavlik ja nostalgiline

“Võikõllane üü” pakub äratundmisrõõmu neile, kes mäletavad kolhoosiaega, mil põldudel sõitsid traktorid ja kombainid ning mil naiste kohustuslikud aksessuaarid olid kummikud ja pearätt ning väikest musta kleiti asendas lilleline sitskittel.

Kolhoosilaudas töötav karjanaine Leontiine (Carmen Mikiver) elab oma vana ema (Helle Kuningas) ja teismelise poja Uuduga (Lauri Kink) lagunema kippuvas majas. Leontiine mees Nigul on ammu mulla all. Ühel päeval ilmub nende õuele jalgrattaga võõras mees (Indrek Taalmaa), kes tutvustab end Gerhardina ning hakkab laokile jäetud kohta usinalt kohendama. Kaasatoodud kosjaviin jääb küll avamata, kuid sellest hoolimata saab alguse kestma jääv kooselu. Ajapikku seab Gerhard majapidamises kõik korda, ostab mootorratta ja autogi, õigemini sapaka, nagu ta ise kohmab.

Lae poole sirutuva valeva skeletina kõrgub Küüni laval Leontiine lattmaja, kolhoosihõngu tekitavad emaillüpsikud, paremal pool lava on ämber veega, mis etenduse jooksul joogiks ja kätepesemiseks tühjaks ammutatakse.

Lattaia juures kasvavad nõgesed ning seina najal ootavad parandamist rehad. Toas Uudu voodi all irvitab rida saapaid, millega üleannetu poiss vanaema haiget jalga sihib, voodeid katavad triibutekid. Kolhoosieksootika tekitab nostalgiat.

On rõõm tõdeda, et Endla kollektiiv on täienenud: sellest hooajast hakkas pärnakaks Indrek Taalmaa, kes kehastab „Võikõllase üü“ peategelast Gerhardit. Taalmaa mäng on nauditav, seob näitlejaskonna tervikuks. Tema loodud Gerhard on mees, kes endast palju ei räägi, on rohkem tegudeinimene. Taalmaa hoiab vaatajate pilgud endal.

Carmen Mikiveri Leontiine on tõeline karjanaine, kes tüdinud ilmel, kalosside lohisedes aina ühest lavaäärest teise liigub. Tema teismeeas poeg Uudu toob lavastusse nii huumorit (üsna mitu korda saavad vaatajad naerda) kui mässumeelsust. Ema Rosalie (Helle Kuningas) on vana kooli inimene, kes püüab seda piiratud maailma kontrollida, kuid on selleks juba vana.

Argielupoeetika

“Võikollane üü” on lugu lihtsatest inimestest, siin pole juttugi suurtest õilsatest tundeavaldustest, traagikast ega punasest valgusest. Terav konflikt puudub, lavastus kulgeb rahulikus tempos ja mõjub veidi unenäolisena. Kuid tundetusest on asi kaugel.

Igapäevastel teemadel vestluste taga aimub teist tasandit. Lihtsate sõnade taga peitubki nende sügavus. Vaataja ees rullub lahti kaunis argielupoeetika. Lavastuses on koht, kus Gerhard koos Uuduga kooliks sedasama Adamsoni luuletust “kõllasest üüst” pähe õpib. Õppijatega liitub Leontiine, kes unistavalt-igatsevalt luuletuse ette kannab. Siin on üks lavastuse sõlmpunkte, kus avardub Leontiine maailm, selgub, et muidu karmivõitu koore all on sügaval peidus unistused, mis jäävad täitumata. Või täituvad need siiski? Vaataja hoidku vaid oma vastuvõtukanalid lahti, sest läbi terve lavastuse valdab teatav tundmuste kaksipidisus.

Lihtsate inimeste õnn

Eestlastele nii iseloomulikult on selles tükis väga tähtis töö. Töö ümber käib elu, tööst rääkides ja tööd tehes väljendatakse oma tundeid. Samal ajal on tajutav minnalaskmine, mis omane sovetlikule ellusuhtumisele.

Kuigi tegevusaeg on muutunud, käsitleb lavastus tänapäeval aktuaalseid probleemegi: suhted põlvkondade vahel, purunenud kooselud, üksindus, täitumata unistused, probleemid teismelisega, kes on ilma jäänud isast. Olukord ei parane Gerhardi saabudeski, kuigi mees üritab noorukile isa eest olla ning temast korralikku inimest kasvatada. Uudust saab alkohoolik, lõpuks tuleb mängu perevägivald.

Huvitav on jälgida peategelase muutumist. Alguses on Gerhard noor ja toimekas, kuid etenduse kestel vananeb, nii et viimaks on temast järel liikumisvõimetu tudike. Leontiine tema kõrval jääb ikka samasuguseks - unistavaks ja karuseks ühtaegu.

Köögilaua taga unistab Leontiine, kelle aknaks maailma jääbki igapäevane postiring, ning tema lähedal voodiäärel istub vana Gerhard, kes oma hambutus suus küpsiseid purustab. Aga nad on koos. See ongi lihtsate inimeste õnn. Sümbolina hakkavad samas keeles rääkima Küüni seinale valgustatud poolkuud, millest üks on võikollane.

Anu Jalas

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 1