Piret Laurimaa tõuseb osatäitmisega Endla lavastuses “Vee mälu” uuele tasemele, Teresa rolliga selles tükis kandideerib ta Eesti aasta naisnäitleja preemiale. Foto: Ants Liigus

Läbi voolanud vesi

Kolm märksõna, mis kerkivad Kristiina Mündi perfektse Küüni-kujunduse kohale - näritud äärtega tiibklaveri peale rajatud Ema Tuba selle kohal välja valgustatud riiuliga Asjadest, mida inimene on elu jooksul jõudnud koguda ning mis muutuvad mõttetuks või mälestusesemeteks hetkel, kui ta hingamast lakkab -, on üksildus, inertsus ja möödaelamised. Möödaelamised nii üksteisest kui iseendast.

Lii Tedre kehastab kuningannalikku üksildust, üht lõppenud elulugu elegantsest naisest, kes on inertselt sünnitanud kolm üksteisele kardinaalselt vastandlikku tütart ning elanud nii nende kui oma mannetu mehe kõrval nii üksildaselt, et öösiti on vaja olnud tütred üles ajada.

Tütardega ema tuttavaks ei saanud, sest ei kuulanud neid, vaid ainult iseennast oma piiritus või piiratud üksilduses. Tüdrukutega öid veetes oli ta tegelikult samuti üksi.

Nii üksi, et suri ilmselt selle kätte ära. Ja käis ennast oma erinevates elufaasides tütardele ilmutamas - selleks, et endiselt üldse mitte neid kui isiksusi tähele panna. Kusjuures selles inertses möödaelamiste rägastikus ei tundu ta sugugi õnnetu olevat - pigem humoorikas ja ekstsentriline, sest ei märkagi ise, mis toimub.

Ei märka sestap, et temast läbi voolanud vesi on kujundanud talle sellised mälestused, nagu talle sobivad. Täpselt nii, nagu meiegi tajume ja mäletame sündmusi just meile ainuomasel moel. Sobimatut ei salvesta või kustutame. Sobiva võimendame või mõtleme lausa välja.

Laurimaa uus tase

Piret Laurimaa mängitava tütre saatus on seesuguse - elavana niisama ulmelise kui surnuna - ema kõrval kasvada tüüpiliseks vanatüdrukuks. Kramplikult vaoshoitud sinisukaks, kelle kõrval kikivarvul elava abikaasa põhiline funktsioon on vait olla ning lasta endale õdede ühisest inventuurist järele jäänud viskipära püksi valada. Ta on täpselt samasugune, nagu tüdrukute kadunud isa. Vee mälu on käskinud ta isaga sarnanemise pärast nii-öelda meheks võtta.

Pärast Teresa rolli tuleb Laurimaad näitlejana uuele tasemele tõusnuna väga ja väga tõsiselt võtta. Madis Kalmeti abiga mängib ta järjest kolme kuni kolmekümmet naist, kes ühes - ennast avanemast keelavas - koos elavad.

Piret Rauk näitab naist, kes on juba ära elanud, olemata üldse elada jõudnudki. Noorpõlvepatu pärast leinates ja piineldes on ta kalestunud ja mehestunud. Kehastunud elukutse. Kamraad oma armukesele. Ta on naine, kes üksinda ema voodis väherdes fantaseerib ja elult siiski veel midagi nõuab. Kätte ei saa ta midagi sellepärast, et tema armuke on inertne kohusetundja.

Jaan Rekkor paigutab Ago Andersoni halenaljakalt hoolsa ja lepliku - oma jäägitus usaldusväärsuses suisa haletsusväärse - mehetüübi kõrvale sümpaatse tõpra natuuri. Mehe, kes otsib mehestunud naiskolleegi lähedust, sest ei taha ega armasta oma perekonda. Nagu sadadel juhtudel, ei jäta ta maha naist, keda ei armasta, ega lastekarja, keda pole tahtnud. Rähklevad seal kaks meest surnud ämma kirstu kanda, nii et naer toob tilgad silma.

Umbes samamoodi, nagu Emir Kusturica röökivalt naljakaid ja äärmuseni traagilisi lugusid vaadates ja kaasa tundes. Kujutad ette, kuidas eidekese põrm kirstus ringi loksub, ja näed, kuidas inimeste eludki loksuvad nihestatud mälus nagu vees ringi.

Abiks inventuuri tegemisel

Kellel neist dramaatilistest kujudest on kõige valusam? Äkki Ireen Kenniku rollitud piigal, kelle ees on tee kõige ilmsemalt püsti? Eranditult igas olukorras valesti käituv - vee mälu tingib selle! - romantik, kes ei suuda vastu üldiselt tunnustatud tõekspidamisi ja eelarvamusi olla hetkegi käraka ega savuta. Sest siis ta näeks, kui katki on ta ise ja kui sobimatult lühike on tema ainus must seelik, mis matuste puhuks üldise päikseprillide paraadi keskele selga tõmmata.

Mis neist kõigist edasi saab? Kolleegidest armukesed jätkavad senist eluviisi: mees kahe elu vahet nühkides ja naine emast tühjaks jäänud voodis kägardudes. Vanatüdrukust õde jääb näitama oma mehe kõrval kramplikku tublidust, mille tagasilöökidega saab kõige valusamalt, aga see-eest taltsalt pihta mees, kelle ainus funktsioon on sarnaneda kadunud isaga.

Nooruke patukott läheb… arvatavasti hukka. Või teeb seoses mõne tüüpelulise juhusega kannapöörde, misjärel ise ka ennast ära ei tunne.

Üksnes karsketes unenägudes tuletab vee mälu talle meelde, milline ta oli. Üksildane, inertne ja kõigist mööda elav ema pääseb loodetavasti Maast võimalikult kaugele.

On ütlemata suur õnn, et sedalaadi näidendid mööda seda Maad levivad, abiks ja avanemiseks neile, kes pole ise taibanud inventuuri teha. Ja kes kirjutavad näiteks sellepärast tükist pärast oma tüki ajalehte, et üksildases, inertses ja ligimestest mööda elatud elus pole saadud elamust ja tekkinud mõtteid kellegagi jagada.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5