Pärnu Eliisabeti kirikusse kogunes Tõnis Mägi ja Kait Tamra muusikat kuulama umbes pool tuhat kuulajat, neist kolmveerand naised.

Mägi sõnutsi jutustavad nad Tamraga üksteisele lugusid, räägivad kodust, armastusest ja muust, kasutades nii luuleklassikute kui enda tekste.

Tõnis Mägi, hakkate lähene-ma kuuekümnele, seega on õige aeg väikeseks tagasi-vaateks. Kuidas on teie muusika ajapikku muutunud ja kuidas olete ise koos muusikaga arenenud?

Oi, see on nüüd päris raske. Kindlasti on olnud mitu arengustaadiumi. Oma karjääri alguses olin veel õpipoisi rollis. Mõjutasid eri ansamblid, mille liige olen olnud.

Muusikuna alustades püüdsin võib-olla järgida oma iidoleid, James Brown ja Ray Charles näiteks väärisid minu imetlust. 1976. aastal sai minu esimene laul avalikkuse tähelepanuga hinnatud. Aga peab tõdema, et 80ndate lõpus leidsin enda muusikuna ja oma stiili sel ajal vähemalt.

Kuidas hindate oma viimast albumit “Siirius”?

Minu arvates on see siiani minu parim album. Nägin sellega vaeva, et tekiks tervik, ja see mul õnnestuski. See on üldiselt väga läbimõeldud plaat.

Selle aasta algul laulsite rohkem kui kord tormiohvrite aitamiseks heategevusüritustel, milline on selliste ürituste tähtsus teile?

Jah, laulsin neil kontsertidel, aga olen paljudest pakkumistest loobunud. See heategevuse masin on üle tähtsustatud.

Ega mul kahju ole ju laulda, tasuta laulmine ei ole probleem, aga tähtis on, et ma näeksin, kuhu see tulu läheb.

Milliste projektidega veel sel aastal kuulajaid üllatate?

Põhimõtteliselt on valmis uus plaat “Vestlus Hermanniga”. Miks selline nimi? Hermann on minu klaveri nimi. See plaat on teistsugune, poelettidelt teda leida ei või, seda saab osta minu kontsertidelt või siis jagan seda laiali. Plaadilt kuuleb laulu kõrval vaid klaverit saateks, albumi tegin oma kuludega.

Aasta lõpus ilmub raamatki, mille pealkirja veel ei oska öelda. See hakkab koosnema seikluslugudest, nootidest, see on natuke biograafiline ja kindlasti diskograafilinegi. Töötasin selle kallal umbes aasta aega, rääkisin lood lindile. Raamatu juures töötab kaasa Berk Vaher.

Lugesin, et tegite laulu räppar Chalice’iga, kui tähtis on teile noorte muusikute toetamine ja mida arvate Eesti popmuusikutest?

Seegi on õige, koostöö temaga oli väga mõnus. Kahjuks ei ole ma ise veel valmis laulu kuulnud, kuna Chalice ei viibi Eestis. Ma tahtsin midagi uut proovida, olen olnud 40 aastat laval.

Ma ei arva midagi sellest muusikast, mis siin praegu tehakse. Vähe on selliseid muusikuid, kes pakuvad mulle huvi. Neist, keda kuuleb hommikust õhtuni raadiotes ja näeb klantspiltidel, olen ära tüdinenud.

Underground-muusika on põnevam ja isikupärasem, näiteks Pastacaga tahaksin kindlasti koostööd teha. Muusikas on sama probleem mis poliitikas - isiksuste puudus.

Hiljuti osalesite vaimulikul laulupeol ja “Rabarockil”, kumb rohkem teie üritus oli?

Mõlemad, need jäid meelde kui kaks täiesti erinevat üritust, mõlemad olid hea publikuga. Vaimulikust laulupeost ootasin seda juba, aga et “Rabarockil” oli nii energiline kuulajaskond, oli rõõmus üllatus. Kartsin, et tulevad sinna napsised tüübid, kellele minu muusika korda ei lähe. Aga mind tegi uhkeks see, et inimesed laulsid täishäälega kaasa mu laule ja neil oli silmades sära, see oli vägev.

Nüüd tagasi teie ja Kait Tamra suvetuuri juurde, kuidas sündis teie koostöö?

Eelmisel aastal olime koos põhjarannikul ja siis tekkiski idee. Et oleks ju põnev: kaks tursket vanameest koos laulmas ja klaveri taga. Algul otsisime, et saada kokku terviklik programm.

Jutustame üksteisele lugusid, meil on erinevad plokid, kodu ja armastus ja nii edasi.

Kanname ette luuleklassika paremikku: Alliksaar, Enno, Viiding, aga kavas on meie endagi laule.

Olete terve suve esinenud, kas ära tüütama ei hakka iga päev publiku ette astuda?

Ei, tüdimust ja rutiini ei ole veel. Meil on selline hea ühtlane publik, enamasti 25-45aastased naised, kõrgharidusega, luulehuvilised.

Millal puhkus tuleb?

Ei teagi, kas tuleb, nii palju on teha. Kui suvi läbi, ootavad veel kontserdid Varssavis ja Londonis. Teisest küljest jälle pole muusika minu jaoks töö. Mul on vedanud, et sain ühendada oma töö ja hobi, teen seda, mida armastan.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.33