| |
|
 |
Teine töövõte: nisade pesemine, mida lüpsjatööd õppiv ajakirjanik Silvia Paluoja pildil teebki.
Foto: Henn Soodla |
|
Tööproov Libatse lüpsilaudas sundis ärkama enne kukke ja koitu
06.02.2008 00:01
Silvia Paluoja, reporter
Kommenteeri | Loe
kommentaare
Häid lüpsjaid otsivad osaühingute juhid tikutulega taga, sest mainekam on laudatööd teha Soome talus kui oma kodu lähedal, kus pakutakse väärikat palka, kõigi mugavustega korterit, transporti tööle ja tagasi. Mis amet see siis on, mida siin, Eestimaal, eelarvamuste lõa otsast lahti raputada ei anna?
Kirjak kuulutust kaunistamas, pakub OÜ Halinga tööd lüpsjatele meie oma lehes. Löön osaühingu juhataja Raul Peetsoniga käed ja lähen Libatsesse ühte nende neljast lüpsilaudast tööproovi tegema. See on omaaegse rändpunalipulise tippmajandi Edasi kolhoosi ajal ehitatud farmikompleks, kus eliitpiima annab üle kahesaja lehma ja nelja põhilüpsja töö teeb ära kolm naist. Sitaseks saad nagunii “Tule, ma näitan sulle elamise kätte ja siis töökoha,” ütleb OÜ Halinga loomakasvatusjuht Karin Feldmann, sõnakas noor naine. Elamine on, nagu töökuulutuses lubatud, kõigi mugavustega kahetoaline korter Libatse asulas. Vannitoas põrandaküte, pakettaknad, vaade toast tänavale, kust paistab lasteaia-algkooli hoone, ja köögist võib pilgu siseõue visata. Ja mis kõige tähtsam – töökoht on siit kiviga visata, pool kilomeetrit valgustusega teed pidi astuda. “Milvi, ma tõin lüpsjaõpilase!” hüüab Karin ja lükkab mu laudabrigadiri palge ette. Milvi Klepikova jätab paberid kontori-, kohvi- ja juturuumis sinnapaika, tõuseb ja revideerib uustulnukat pilguga. “Lähme, ma näitan, kus tööriided on.” Topin endale selga kohustusliku lüpsjavormi: rukkilillesinised tunked ja sama värvi pluusi, trukitan selle eest kinni, peale soe mururoheline vest, jalga vesihallid kummikud. Pähe oma armas lilleline bembergrätik ja kummikindad kätte. Valmis! “Kui riided sitaseks saavad – ja saavad nagunii –, paned need siit luugist sisse ja sealt võtad puhtad,” seletab Milvi ja lükkab jutu näitlikustamiseks seina ehitatud eurokapi luugi tahapoole. “Oma riided võid ka siia pessu anda. Meil naised ise pesu ei pese.” Eakas torusselüpsilaut Libatses on torusselüpsilaut. See tähendab, et iga piimaandja juures peab lüpsja mitu korda kükitama ja vahekäiku kuhjub lehma neljast maost läbiseeditud toidujäägikooke. Aga õhk on uskumatult puhas, silolõhn mahe. “Kui palju sa lehmaga varem kokku puutud oled?” küsib Karin. “Maal kodus kunagi peeti,” ühman vastu. Otsustavalt seisab Karin esimese kirjaku kõrvale ja peab loengu, endal käsi tolle ristluude peal. “Lehm on 800 kilo, sina 50, hoia tal käsi külje peal, kui ligi astud, siis saad kontakti. Loom tunneb ära, kui sa teda kardad, tal on sarved ja saba ja jalg käib igale poole, kui miski talle ei meeldi.” Sitase sabatutiga saan jumestatud, sõraga vastu kintsu. Sarvi õnneks viie lüpsikorra ajal tundma ei pea. Igaühel oma iseloom Õhtune lüps hakkab minutipealt pool neli. Teooriast tean, et veisekasvatus on tähtsaim loomakasvatusharu, mis varustab meid enamasti toiduainetetööstuse vahendusel piima ja lihaga, ning aastas vajab inimene 400 kilo joogipiima ja piimasaadusi. Praktiline kogemus kujuneb veistest, keda olevat peetud Eesti alal juba teisel aastatuhandel enne Kristust, aga siinsamas laudas ja Erika Pärnala käe all. Tema on lõpetanud Türi kõrgema põllumajanduskooli ja maast madalast loomadega tegelnud. “Tule, toome lüpsimasinad paika!” ütleb Erika ja pöörab seadmete pesuruumi. Naaseme, kummalgi kaks arvata viiekilost lüpsimasinat käes. Riputame need lauda otsa roostevaba toru külge. Nüüd on vaja tuua asemete puhastamise roop, nisade pesemise lahus ja lapid, lüpsikann ja pang, kuhu vasikate tarvis tuleb valada ternespiim. “Võta roop, tee asemed puhtaks. Minu omad on need seitse siit reast ja need kümme sealtpoolt ja terve see rida,” näitab Erika oma 80pealise ja -suulise töötandri mõõtmed ette. Peale tema on laudas veel kaks lüpsjat, igaühel niisama palju tegemist. Tõmban roobiga üle nende asemed, kellest lüpsmine algab. Valget ja kuiva saepuru jätkub küljealusele laiali tõmmata. Aga loom on loom! Ennast mäletsema unustanud Kirme püsti patsutanud, tõstab ta tänuks saba veidi kõrgemale ja kukutab põrandale aurava haisva hunniku. Jään eemalehüppamisega sekundi hiljaks, sinised tunked saavad pruunid täpid. “Võta sealt pangest see kollane lapp ja pese Luki ja Pääsu puhtaks!” hüüab Erika. Jooksutan silmi piki lehmade kohal rippuvaid nimekaarte. Kus nad siis ometi on? Mida lehmapaar edasi, seda rohkem mõikan, et arvamus, nagu oleksid vissid kõik ühte nägu ja tegu, on absoluutselt väär. Esiteks on neil udarate küljes nisad kuidas kellelgi. Esimesed on küll enam-vähem nii, nagu lehmapiltide peal joonistatakse, aga tagumised enamasti üksteise ligi ja nii kaugel, et neid tuleb enne käega kobada, kui lapiga järele jõuad. Seda toimingut taluvad piimaandjad igaüks isemoodi, aga praktika on tõe kriteerium ja enesekehtestamiseks hakkan nisasid puhastades lehmapoolset õlga kõvasti vastu looma tema kubemesse suruma, siis ei käi ei saba ega jalg enam nii kiiresti nagu enne. “Võta Simpel ette, aga mine nii, et ta sind näeks,” õpetab Erika ja hakkab järgmisel sõõrutatud lehmal eellüpsi tegema. Kummardun Simpeli juurde, aga tema lõanaaber arvab, et minu vest on söödav. Lai keel käib üle selja ja poole tagumiku. Teist ja kolmandat korda ka, enne kui eest minema saan. Kui ma toimunule lehmasilmade ja -mõistusega vaataksin, peaksin rahul olema: see oli ju suurim õrnuseavaldus, see laia kareda keelega ületõmbamine.
> Loe edasi
|
