Teater peab väsimatult mängima publikule peeglit: näitama lavalt vaataja nägusid nii ilusates kui koledates olukordades; viima inimese seiklustesse, kus ta juba on olnud, sest oma kogemuse äratundmisrõõm aitab kõige paremini kaasa elada; lahendama laval neid probleeme, mille üle vaataja on oma peas niisama sügavalt juurelnud ja vastust otsinud.

Hea noortelavastuse kolm nippi

See kõik paneb vaataja tundma, et ka tema jaoks on lavastuses sõnum. See on eriti oluline noorte puhul, sest kui ennast ära ei tunta, ei lähe asi korda. Puberteediiga on periood, kus kadunud näo otsimine on kõige keerulisem. Või pole nägu kunagi olnudki ja see tuleb endale ise luua, mis on teatavasti veel raskem.

Igatahes on need probleemid nii surematud, et kõik põlvkonnad enne ja pärast meid teavad sellest rääkida. Peaks ju nii olema, et kui näidend tahab panna noort peeglisse vaatama, läheb vaja ainult kolme põhiprobleemi, millega ei saa kunagi alt minna: kaugenenud suhted vanematega; sõprus ja õnnetu armastus ning lõputu vastuse otsimine, kas selles maailmas on koht minule, ja kui on, siis kus ometi. Kas ainult nippide teadmisest aitab, et midagi erilist luua?

Mirri mured

Mirr on 14aastane neiu Mirjam, kellele üksildustunne pole sugugi võõras. Armastus, vanemad ja õnn on korraga ta maha jätnud. Elu luksuskorteris, kus segamatult pidusid võib korraldada, ei ole see, millega tütarlapse haavatud hing rahul oleks. Isa saadetud raha ei ravi kohe kindlasti haavu.

Neiu üritab lohutust saada, suheldes äsja surnud vanaemaga, kellele Mirjam oma kõige suuremaid saladusi saab usaldada, kuid kes siiski ei saa lapselapsele lahendusi pakkuda.

Oma suurte muremägede ees tunneb Mirjam end ütlemata abitult.

Sõbranna ei ole ka see päris õige, sest ta on ainult enda heaolu eest väljas. Ema, kes leidnud just uue abikaasa välismaal, on veel pubekalikumalt meelestatud kui tütar. Tema teine noorus väljendub meilikirjade ülevoolavas õnnes. Sinisilmselt kirjutab ema ainult endast ja oma uuest abikaasast, mis teeb Mirrile võimatuks oma kurba elu kurta. Isa pole kunagi kodus ja telefoni teel aetakse ainult kõige pealiskaudsemaid isa-tütre suhteid. Kui isa uus noor armuke ennast jõhkralt Mirjami juurde elama seab, on see viimane piisk karikasse.

Autor on peategelasse halastamatult suhtunud: ühel vaesel hingel nii palju muresid. Tekib teemade üleküllus. Iga stseen paiskab mõne probleemi juurde. Esile kerkib küsimus, kui palju neiu kannatada suudab ja millal ta murdub.

Muidugi, teisest küljest käsitletaksegi ju seda iga, kus noor näeb maailma mustvalgelt: kõik, mis teda ümbritseb, ongi kas hea või halb, vahepealne variant puudub. Ja kui juba mustades värvides nägema hakatakse, on sellest raske lahti saada.

Nagu päris näitlejad

Liisi Tojaku mängitud Mirr on täpselt nii ahastuses, kui üks petetud noor hing võib olla. Oma siiruse ja loomulikkusega paneb ta vaataja iga oma sõna uskuma ning talle kaasa tundma. Nukrate kutsikasilmadega, mis vahelduvad kurja koera ettearvamatu urinaga, loob ta tõelise pubeka, kelle varieeruvates nägudes on iga vaataja “pubekanägu”.

Lavastuslikult on huvitav lahendus Mirri toa sein, mis muutub suureks arvutiekraaniks. Vaataja saab jälgida, kuidas Mirr oma blogisse kirjutab, või lugeda kaasa ema saadetud kirju, mida saadab Carmen Mikiveri emalik-eufooriline hääl.

Ekraanilt näeb ka seiku Daneli (Rauno Õispuu) elu keerulistest sündmustest, mis paralleelselt toimuvad. Danel on Mirri suur armastus, kes tema elust ootamatult kadus. Ekraan on suurepärane lahendus, et vaatajale olukorda selgemaks teha. Ekraanil toimuv on huvitav, õigustab ennast igati ja annab lavastusele tänapäevast maiku.

Õispuu mõjub segaduses poisina, kelle ilmest peegelduvad tänavaelu karmus ja hirm oma elu pärast.

Silmapaistva rolli loob Eliis Vaiksaar Mirri sõbranna Hanna-Liisa rollis. Pealiskaudse tšiki mängimine, kelle mõtted keerlevad ainult riiete ja välimuse ümber, on libe tee. On kujunenud stampliigutused, maneer ja hoiak, kuidas tibi mängida, ent harva on see midagi isikupärast ja uut. Vaiksaar ei püüa jäljendada kellegi teise mängitud tibi ega matkida seda, mida Ameerika filmides nähtud klišeed meisse on talletanud, vaid loob ise rolli, olles kõigist tegelastest kõige isikupärasem.

Näidendi neljas tegelane Britta (Liis Ree) on täpselt see, kellele tahaks karjuda: kes kurat sina oled? Ta tuleb justkui eikuskilt ja elab oma elu selles elus, kuhu ta tegelikult ei kuulu. Näitleja suudab olla nii tüütu, nagu Mirr seda tunnetab, seega veenev ja usutav. On tõepoolest hetki, kus unustad, et laval on noorteteater, mitte päris näitlejad.

Esimene stseen läheb eriti hoogsalt, selles on tabatud purjus noorte läbumeeleolu ja sellele järgnevad mõtlematud teod. Nooremat sorti ja mitte just teatrilembene publik jääb vist ootama, et kogu etendus ainult selline ongi, sest kui selgub, et on ka vaikseid hetki, kus tuleb mõelda, ei suuda nad seda.

Aga kindlasti on hulgaliselt neid noori, kes etenduse lõppedes ütlevad, et see etendus on täpselt nagu nende elu. “Mirris” on tabatud see miski, mida läheb vaja, et lavastus ei käsitleks ainult neid kolme vana probleeme, mis nagunii igaüht puudutavad. Võti on selles, et “Mirris” on valitud õige nurk peegeldamiseks, aga seda saladust, kuidas õiget peegeldamisnurka valida, teavad ainult hea lavastaja ja hea näitleja.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: