Tean, et kenad arvestatava arvamusega inimesed on poole pealt ära läinud etenduselt, mille nimi nõuab kolme trükirida: “Kosmonaudi viimane teade naisele, keda ta endises Nõukogude Liidus kunagi armastas”.

Põhjus, miks ei mallata – nii esi- kui teisel etendusel tühjenesid publikuread kahe vaatuse vahelises vabakäigu ruumis – teist, kõike seletavat-paigaldavat vaatust ära oodata, pole lavastuses ega vaatajas.

Keegi jälgib kogu aeg

Sedasorti avangardiga kaasaminekuks peab olema väga samal lainel. Vähemasti sobilikul. Ses mõttes on faktiküllane ja realistlik kavaleht õigupoolest nihu häälestav.

Üldse pole oluline, kes on tüki šotlasest autor David Greig, kus asub Skye saar, mis on Mont Sainte-Victoire, kes Cézanne, mis vahe on kosmonaudil, astronaudil, spaitonaudil või taikonaudil, millest need sõnad tüvinevad, kes oli noorim, kes vanim kosmoselendur, kas Gagarin oli üldse esimene kosmonaut ja mida reklaamib kavalehel Ivo Nikkolo.

Kõik on nihkes ja irreaalne, nii et töö- ja infomahukas kavaleht võiks vabalt olemata olla. Huvitavam on, kas publiku kohale riputatud gloobuse ümber tiirleb orbitaaljaam vaiksel susinal kogu aeg ühes või vahepeal teises suunas. Näiteks.

Andres Noormets on lavastanud nii ajas kui ruumis hakitud, edasi-tagasi keriva loo, kus kõik (tähtsus)suhted põrkavad tavaseostest lahti ja lähevad sõlme. Mis oli, mis on, mis tuleb – kõik on sassis nagu mustlase kaardipakk.

Sedasorti müstiline põhjuste-tagajärgede mikstuur on tuttav filmist “21 grammi”. Olukorras, kus kindel on vaid üks: inimhing kaalub 21 grammi, ei saa anda ühtki hinnangut minevikule ega tulevikku ennustada, sest minevik on samavõrd tulevik kui tulevik on olevik.

Kuritöö ja karistus, külvitöö ja koristus osutuvad just oma tagurpidisuses, õigemini ükskõik-mis-pidisuses fataalseks. Kõik lahtiühendamised ja kokkulahutamised on seda painavamad, et Keegi jälgib. Kogu aeg. Brr.

Nagu ütleb etenduse videoliini ajaja Taavet Jansen: “Kui tihti mõtleme sellele, et oleme suurema osa ajast turvakaamerate huviorbiidis? Et meie käike ja tegemisi salvestatakse. Mehed mustas filmivad ja pildistavad meid.

Satelliitidelt võib pildistada sünnimärke meie kehal. Kuid kui me vaataksime neid salvestusi, kas me siis käitume nendel samamoodi, nagu me mäletame ennast käituvat tolles olukorras? Võib-olla on see, mis on kassetil, hoopis teistsugune?”

Muidugi on. Konserveeritud sinilind. Alates sellest, et mehe ja tema seadusliku naise, mehe ja tema armukese topelt-paralleelsete suhete videoribal kannavad tegelased teisi riideid. Kui nad üldse on nemad? Ja kas sel üldse on tähtsust?

Äkki on hoopis tähtsam, kui lihtsalt ja efektselt saab ühest kastist kuubikuid välja keerates ruume kombineerida.

Inimesed ei näe teineteisega käeulatuses ega suguühteski olles üksteisele pihta. Ei märka ega mõista. Kuidas ja millele võiksid siis pihta saada need, ükskõik kas piloodid või ufoodid, kes neid kosmosesteriilsusest-võõrandumisest vaatlevad.

Maanteedel ja linnatänavatel, kaubanduskeskustes ja pankades-büroodes, korterites ja tõsieluvõtteväljadel surisevad hääletud kaamerad.

Üha üldine otse-eeter ja kordussaade. Kolmanda silma juuresolekuta ei saa uuemal ajal enam panka röövida ega armukest pidada.

Indiaanlased pole kunagi armastanud isegi harilikku pildistamist. Energia läheb ära aparaadi sisse, sellepärast. Vägi voolab võõraste käkerdada. Meil, kes me juhmide-muretute voonakestena end totralt objektiivide ette sokutame või unustame, on ammu kadunud vähimgi ülevaade, kelle käes ja milliseid asju meie vägi ajab.

Otsijad ei tea

Otsijad ei tea, mida otsivad, ega hõlma misjonärid oma missiooni olemust. Nuritõlgenduste või tõlgendamata jätmiste tagajärjed ei huvita kedagi, kohalegi ei jõua. Nagu lavastaja Noormets, ei mõista inimkond kõige laiemas mõttes, miks näiteks kaks kutti öises pargis pinki pihustab. Antakse huupi hinnanguid, kobatakse pimeduses.

Ei märka naine, et mees ei talu teda ja peab ellujäämise võimalust otsides armukest. Naine peab ju erialaselt teisi rääkima õpetama, olles ise tummaks tuhmunud.

Mehed kõnnivad naiste käest merre ja/või olematusse, otsivad ufosid, täidavad missioone ja pussitavad rasedaid. Normaalne.

“Kosmonaudiga” kaasa loksudes ei saa kohati aru, kas näitleja mängib parasjagu üht tegelast eri aegadel, ühe tegelase erinevaid elusid või mitut tegelast ja nende elusid vaheldumisi. Pole tähtiski.

Jaan Rekkor ja Ago Anderson, Helle Kuningas, Jüri Vlassov ja Enn Keerd, Piret Rauk ja Piret Laurimaa on sattunud heas mõttes laboratooriumisse, mille vonkrahljas avangardismus põrutab nad provintsiteatri turvaseebika rutiinist lahti ja muist mõistlikke paneb seepeale teatrist minema. Pikale lainele. Või lühikesele.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5