Too luhvt saatis mind kogu lapsepõlve Mulgimaal Helmes, kui tuul vähegi kirdest puhus ja kutsekooli utiilist külaserval seda tavoti- ja seisnud vanametalli hõngu pedagoogide majadeni suunas.

Küün täitus “Karge mere” etenduse jooksul veel mitmelgi korral lõhnadega, millest esireas istujale tooni andvamad olid pisuke kopituselõhn Katrinale (Karin Tammaru) selgaaetavatest undrukutest ning Siimen Andersi (Jaan Rekkor) piibutobi tsipa magusavõitu pigikas.

Pean nüüd selle kõige juures mainima, et õiged lõhnad teevad teatris õiget lavastust ja annavad lavastusele ainuvajaliku atmosfääri ehitamiseks kaaluka osa.

Omateatri lavastaja

Kui Margus Kasterpalu Gailitiga just sellist lavastust ei teeks, kes siis veel teeks? Näen hordide kaupa poppe noori teatritegelasi, kes selle lavatüki vanamoeliseks põlgavad. Ja siis veel mõnda, kel vahest etenduse lõpuks koitma hakkab, mis meie esivanematele tähtis oli. Ja millest ehitub üles meie endi väärtuste peegel tänapäeval.

Gailit aitas Kasterpalul kontraste luua. Asetas tegelased kuhugi Jumalast eraldatud paika, kuhugi kaugele. Lavastaja omakorda seostas tegevuspaiga nii rahvalaulu, Kihnu naivisti Oadi maali kui hülgeküttimise teema kaudu Kihnuga, kuigi see oleks võinud olla ka mujal.

Minu meelest kuskil Põhja-Hiiumaal vastu Näkmansgrundi madalikku, kus hülgeküttimise valud ja merele jäämine aastasadade jooksul meeltesse jäänud.

Igal juhul on tegelaskujud kuskil äramuses, kus ühelt poolt inimsuhetes igapäevaelus miskit kellegi eest varjule ei jää ning teisalt sellest kellegagi otse ei räägita, aiva kaude. Nii lavastaja tegigi: tegelaste arhetüüpide asetamisega kinnisesse ühiskonda on püütud rõhutada eestlaste iseloomujooni. Õnnestus!

Pean mainima, et mulle on sümpaatne lavastaja mäng aja mõõtmega. Kui ikka on vaja stseeni huvides aja liikumist aeglustada – peaaegu kuni seismajäämiseni –, siis ta seda ka teeb. Hoolimata väljas tiksuvast stopperist, mis ühiskonda lausa jooksma sunnib.

Samal ajal on lavastusel siiski veel omajagu maad küpseda, et lohisevad asendustegevust meenutavad augud täis mängida või neid kärpida.

Üks, mis kohe meenub, oli pika laua stseen laevalael Toora Jookuse (Marika Vaarik) man, mis ei tahtnud ega tahtnud alata. Sain aru küll, et süüakse - ega’s pea seda mulle nõnda pikalt lavalt kinnitatama. Aeg peab kandma!

Mis puudutab kunstnikutööd, siis jäi esireamees muidugi plindrisse lavaterviku jälgimisega. Matt Ruhve (Indrek Taalmaa) ja tema ekskositu Epp Loona (Carmen Mikiver) tared jäid teineteisest liiga kaugele, et hakkaks mängima lähedal-kaugelolemise paradoks. Sest seda saab täiel määral aduda vaid siis, kui näed neis taredes tegevust ja sääl asuvate tegelaste keemiat korraga.

Seevastu laev teisele korrusele paigutatuna ning keset mängukohta asuv lappaja olid kenad leiud ja töötasid stseenitähelepanu juhtidena atraktiivselt. Tosin punkti saab see, kel tuli pähe lappajamastiks raagus kask panna. Too oli kui klassikaline jahipüss seinal, millest pauk lõpus tulema peaks.

Raagus mastikask ennustas, et Matti ja Katrina abielust suurt midagi välja ei tule. Väga eestilik sümbol. Ses mõttes, et lavastuslikult toetas eestlaste hirmu ärasõnamise (“kiired pulmad, kiired lõpud”) ees.

Vaikse kummarduse teen Aime Undile kostüümide eest. Alumised undrukuservad pidid ülemistest mõne sentimeetri võrra pikemad olema, et kõik võiksid jõukust imetella. Sellist “kostüümiverismi” näeb Eesti teatris harva.

Pigemini püüavad kunstnikud kostüüme oma käe järgi modelleerida, et oleks kindlasti näha nende äratuntav käekiri. “Karge mere” kostüümid jagunesid autentseteks (naised) ja sellisteks, mida üpris suure tõenäosusega võisidki hülgekütid kanda (mehed). Iga sentimeeter kangast hüüdis tegevuspaiga ja tegelaskujude, lavakujunduse ja lavastuskontseptsiooniga kaasa. Ei mingit isepäist eputamist.

Karge veri, tuline veri

Karge vere manifestatsiooni kandjad olid kahtlemata Eerik Lammi mänginud Märt Avandi ja Vana Lööne ehk Helle Kuningas. Kõikidel teistel oli veresooja pisut enam ja nii see olema pidigi. Avandi mängis tahumatut ja lõpuni avanematut jämedate nurkadega noort hülgekütti.

Kogu etenduse jooksul ei tulnud selle tegelaskuju ehtsuses kordagi kahelda. Ta ei murdunud ega sulanud plastiliini moel ning jäi ka armuvalu vallandudes tahumatuks ja nurgeliseks.

Vana Lööne võis esmapilgul tunduda külanõiana. Aga ei. Etenduse edenedes sai selgeks, millise elu- ja suhetekogemusega inimesega on tegu. Kuninga mängitud Lööne sai armastava ja hooliva ning elutarga vanainimese kuju. Tema sõnad olid lüheldased, karmid. Üleüldse kujutas Eerik endast midagi väga konkreetset, kõva ja siinset, Lööne aga samas võtmes eeterlikku, juba pisut sealpoolset. Nende kahe vahel käis muu mäng.

Marika Vaarik tegi suurepärase rolli, mängis Toora Jookuse edukaks, võltsmaailma näinud naiseks, kes kannatas talumatut valu igatsuses lihtsuse ja eheduse järele.

Pastor oli selle lavastuse kummalisim kuju. Meenutades Astrid Lindgreni Tjorveni-lugude isa Melkerit püüdis see mees asendada armastust “Ameerikas oleva naise vastu” ei muu kui filosofeerimisega.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: