Eile pärast aastate pikkust jõudeseismist töötanud veeliurada meelitas kohe kokku sellise huviliste hulga, et mõnel ajal oli allatuhiseda ihkajate järjekord kuni kümne meetri pikkune.

Samal teemal: Mõnus ilm meelitas ranna rahvast pilgeni (6)

Üksnes. Celsiuse skaala järgi. Mitte 75 Fahrenheiti.

See on ellu äratanud ka aastaid plaaži veeres tasapisi lagunenud veeliurajad. “Töötame juba teist päeva,” ütleb kassakioski varju all oma asju toimetav Monika Kalde. “Ja tulusalt töötame, sest esmaspäeval ulatas piletisaba näe – sinnani.”

Neiu Monika osutab kohale, milleni letiservast jääb oma kümme meetrit. Muudkui tulid ülevalt, vups ja vups. Liuteede lõpu all basseinikeses olla vesi aina vahutanud sissesulpsajatest.

Pisut maad liuteest vuntsib Igor Shustrov lamamistoole.

Lähevad küll. Põhilised laenutajad on soomlased, aga kohalik rahvaski peab üha enam mugavast lebamisalusest.

Pärnu plaaž on parim

Nagu proua Tiia, kes lebaskleb sõbrataride keskel ja on külje alla laotanud imearmsa valge kiisukese pildiga lina.

Jah, tavaliselt käivad nad Valgerannas, sest seal on loodus ja hoopis vaiksem, kui on siin suure ranna inimmeres. Ning kui tuleb jäätisehimu, sibavad sealgi tüdrukud kastidega ringi. Pealegi mis neist igat sorti teenustest.

“Seal on nagu piknikule minek: võtad kõik kraami kaasa ja tunned end päev otsa hästi,” täpsustab proua Tiia. “See on ju nii tore.”

Moeka pärimise peale, millise imekreemiga nad peletavad nende nahka himustavat mõrvarlikku päikest, prouad ainult naeravad. Pärnu inimese nahk on nagu krokodillil, sellele ei hakka ühegi kiirguse hammas peale. Sadagu ta maa peale pealegi läbi osooniaugu.

“Pole ta meid siiani tapnud, ei tapa nüüd kah!” kuulutavad prouad.

Kuueaastane Elis pistab viimase jäätisesuutäie pisikesse põske ning kohe on tal järgmine isu: emme andku raha, tema tahab minna batuudile hüppama. Ema Heddy ei hakka võsukesega tingima ja viiv hiljem silkab järeltulija liiva lennates minema.

“Eks ta omajagu kalliks läheb, päevas peab arvestama natuke üle saja krooniga, aga üks laps, saab hakkama,” tõdeb rahakoti tagasi ridiküli libistanud naine. “Kellel kolm-neli last, sel võib raskeks minna.”

Ometi ei kipu ta mudilasega ka kusagile kaugemale, Valgeranda või Uulu näiteks. Suures rannas on sipsikul piisavalt askeldamist, nii et rääkija leiab üksnes endagi jaoks viivu ega pea kõik see aeg põnniga liivakooke meisterdama. Vahva koht.

Täpselt sama meelt on parasjagu “mudavanne” võtvate Åsa ja Josephine’i isa. Soomest pärit mees ütleb end tükkis ligimestega olevat Pärnus esimest korda, ta on meeldivalt üllatunud: tõeliselt suurepärane paik.

Tuuker Madis on nõutu

Sigrid ja Karin tunnistavad, et suvel Pärnust ja siinsest rannast etemat pole. Kuid – mõistku igaüks järgnevat, kuidas ta parasjagu tahab mõista – üle Soome lahe rahvast võiks siin vähem olla.

Ent kui ranna ülerahvastatus unustada, pole kurta millegi üle. On nii tegevust kui võimalusi linnupetet võtta ja janu kustutada.

“Mingi sada läheb päevas ikka,” hindavad neiud päevitamisega kaasnevaid kulusid. Normaalne. Midagi ei saa ilma rahata.

Jutt, et kusagil kiidetakse trendikaks keldrikakandlikult päiksest puutumatu ihu, on jama. Suvi ja päike ja päevitus käivad kokku nagu püha kolmainsus ning kui keegi jutlustab midagi muud, on see selle rääkija mure. Endale hulluarst leida.

Vetelpäästetornist laisalt pikutavale massile ülevalt alla vaatav tuuker Madiski tõdeb: kõik on kena, kuid on ka muresid.

Kas see on normaalse inimese temp, kui vanem tuleb lapsega randa ja jätab võsukese siis ilma hoolde?

Eelmisel päeval otsisid nad taga kaheksa jõnglase vanemaid, pärast suurt tegemist leidsid ka, aga kuhu see kõlbab?

Kuid olgu riigikord milline tahes, rannavalvajate põhitöö paistabki olevatki pereliikmete kokkuviimine.

Midagi ei ole möödaläinud paljude aastatega muutunud, arvab Madis. Kui, siis ainult see, et vene keel on asendunud soome keelega.

Aga päike on ikka sama, mis meelitas rahva suvel Pärnusse nii aastal 1985, meelitab 2005 ja ka aastal 2025.

Kindel see.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5