Kosmonaudid veeretavad oma punast rõõmsat palli mäest alla, peale lava on kaasatud Reiu maaliline ümbrus. Foto: Ants Liigus

Jälgides Paikuse-Reiu vabaõhulaval kolmapäevaõhtust kontrolletendust, tabasin end pinges olevat – no keegi võiks mõnegi sõna öelda! Aga ei, arva ja mõistata ise, mis värk käib, kui näitlejad veeretavad lavale punased, siis mustad pallid, kui tulevad rõngad ja kettad …

“Tsirkust, kus on tavalisest rohkem teatrit, või teatrit, kus on omajagu tsirkust sees, on maailmas juba tehtud küll, seda nähtust nimetatakse uueks tsirkuseks,” selgitab kavalehel Endla pealavastaja ja “Tsirkuse!!!” autor ning lavastaja Tiit Palu.

Tsirkusest erineb “Tsirkus!!!” selle poolest, et pole üksikuid numbreid, vaid üks lugu algusest lõpuni, näitamas kurjust, headust, armastust.

Julge katse

Lavastaja on teinud panuse pallidele: suurtele, väikestele, ülisuurtele. Miks just pallid?

“Kera modifikatsioonid ring, rõngas, ketas on ideaalsed. Tahtsime muuta etenduse keskkonna atraktiivseks,” räägib Palu. “Õnneks on erinevused headuse-kurjuse vahel suured, mis peaks jälgimise lihtsamaks tegema. Kurjus on aktiivne, armastus jälle lüüriline … Kasutame ka kehakeelt. Sõnateatri näitleja kasutab kehakeelt ka muudes etendustes ja käitumispsühholoogid ütlevad, et 90% informatsioonist vahendame mitte verbaalselt, vaid kehakeele abil.”

Lavastaja ei eita, et katse on julge. Pärnu Endla on praegu ainus Eestis, kes üritab publikule pakkuda etendust, kus pole sõnu ja story kulgeb vaid muusika, pantomiimi, kehakeele ja kera modifikatsioonide abiga.

“Tahame tutvustada pärnakatele maailmas levinud uut tsirkust, uut kunstiliiki, mis on väga populaarne Kanadas, Soomes, Rootsis,” põhjendab Palu. Ta ütleb, et populaarsuse põhjus on atraktiivsus.

“Ma ei arva, et suudame seda samal tasemel, kui näiteks Kanada päikesetsirkus Circ Du Soleil, kus teevad kaasa sportvõimlejad, kuid meil on laval noored treenitud näitlejad ja nad on väga tublid,” kinnitab lavastaja.

Tegijate kaif

Enamik etendusi on ees ja veel on teadmata publiku suhtumine pakutavasse, kuid tegijad ise tunnistavad, et idee on huvitav.

“Olen saanud teistsuguse teatri tegemise kogemuse ja see on omaette väärtus,” lausub lavastaja.

Etenduses mängiva pasunaorkestri Big Bong juhid Olev Sööt ja Margus Allmann ütlevad, et nemad on uuele avatud. Neid huvitab, kuidas mõjub tekstita lavastus publikule, sest inimene peab muusika ja pantomiimi abil sõnumist aru saama. Kui nad leiavad võtme ja mõistavad, on vahva.

Allmanni ütlust mööda on orkestris mängivate Pärnu muusikakooli poiste Rauno Pella, Henry Lepiku, Chris Sommeri ja Tõnu Reinfeldti jaoks samuti kõik rõõmus ja tore, ehkki tuli teha lisaproove.

“Nad on kas kolm, neli või viis aastat muusikat õppinud, aga repertuaar on üsna nõudlik ja mõeldud professionaalidele. Kuid saame hakkama,” on Allmann optimistlik.

Akrobaatika konsultandi Vello Vaheri arvates on pallide kasutamise idee väga huvitav. Ometi kahtles ta, et äkki on lavastuse nimetus “Tsirkus!!!” eksitav – see pole siiski tsirkus ja inimene võib valesti aru saada.

“Numbrid nõuavad füüsist ja seda silmas pidades olid noored Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia lõpetanud väga tublid,” räägib Vaher. “Näiteks õpetasin Kaili Viidasele õhuakrobaatilist etüüdi rõngal. Ta sai hästi hakkama. Etüüd nõuab jõudu ja painduvust, pealegi ei tohi kõrgust karta. Samal ajal ei saa näitlejalt nõuda seda, mida aastakümneid treeninud akrobaadilt.”

Konsultant treenis näitlejatega ka batuudihüppeid istuli, selili, kõhuli, veeremist metallrõngaga ja palju muud.

Et Reiu-Paikuse vabaõhulava kõrgus maast on ligemale poolteist meetrit, sellele püstitatud kõrgeim punkt kaheksa meetri kõrgusel, on õigustatud küsimus kunstnik Silver Vahtrele: “Kuidas on tagatud näitlejate turvalisus?”

“Turvalisuse tagasime juba proovide käigus. Muutsime neid numbrid, mis võiksid olla ohtlikud, ja tõime nad madalamale,” tutvustab ta.

Lavastuse “Tsirkus!!!” tsirkuse direktor ja orkestri dirigent Jüri Vlassov on näinud mitut uue tsirkuse stiilis tehtud etendust.

“Kahjuks pidime meie siin lühikese aja ja nappide vahenditega kasutama uue tsirkuse elemente, kusjuures vabas õhus on neid väga raske teha ja etteasted on viidud kõige ohutumale tasandile,” kõneleb Vlassov. “Oleks ju hea, kui päike poleks nii kõrgel ja saaks kasutada valgusparki, aga päikest ära ei peida. Usun, et sellest lavastusest räägitakse ja selle üle vaieldakse veel kaua.”

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: