Kuidas jagada armastust? Kas saab olla ühtaegu aus ja armastav nii enda kui teiste vastu? Väikesekoosseisuline näitetrupp Madis Kalmeti juhendamisel teeb tööd liigutava siiruse ja aususega (kui selliseid sõnu sobib näitekunsti kohta kasutada).

Esietenduse publikut vaadates tundus, et materjal kajas neis vastu samasuguse vahetusega, nagu seda esitati.

Igapäevane müstika

Eks me kõik tea lihtsaid käibetõdesid: et elada ei ole lihtne, aga tuleb ikkagi olla aus iseenese ja teiste vastu, ei tohi teha teistele seda, mida ei taheta endale tehtavat, jne. Sellegipoolest ei õnnestu alati nende järgi elada. Ja kuidas keegi, kes läbi valu ja kannatuse, kes tunnete või mõistuse jõul jõuab arusaamiseni, et eksimusteta ei olegi õnne.

Ühtaegu idamaiselt salapärase ja eestimaiselt lihtsa ning argisena reklaamitud etenduse põhimeeleolu on küll pigem lihtsus, kuid see ei ole puudus.

Idamaise salapära asemel on arusaadav inimlike suhete keerukus. Ja salapärast rääkides - eks ole piibli õpetussõnadeski kirjas, et peale mao tee kaljul ning kotka tee taeva all on imeline veel mehe tee naise juurde. Selles ikkagi pigem realistlikus kui müstilises näidendis on näitetrupil õnnestunud kohati tabada seda, mida Kaplinski näib soovivat: tajuda müstikat igapäevases.

Näitlejad teevad oma tööd ansamblina täpselt ja kaunilt, ei ole nõrku lülisid ja keegi ei tõuse staarina esile. Seetõttu saab võimalikuks intensiivne vaikus, mis tekib, kui vaataja-kuulaja püüab esineja iga sõna. Vaikus, mis ei väsita, vaid virgutab.

Karin Tammaru Naine on naise tundlike vajaduste ja ratsionaalsete nõudmiste kujutamisel usutavalt veenev. Märt Avandi neurootilisevõitu Mees võiks olla ehk veidi vähem kammitsetud, aga praegusel kujul vastab ta ilmselt autori taotlustele.

Üldse viitab kogu trupi peenetundeline sordiini all mäng ühele võimalikule ohule - piir võluvalt diskreetse mängulaadi ja liigse vaoshoituse vahel on õrnõhuke ning ilmselt raskestitabatav. Iseenesest on aga mängulaadi kõigest liigsest puhastamine väga võluv. Karakterite valu, õnn ja vajadused on joonistatud kõige napimate joontega.

Kersti Heinloo Anu peaks esindama tulist ja kirglikumat poolt selles ikka nähtud kolmnurgas, kus mees rabeleb justkui kahe vastandi vahel: ühel pool hea ja mõistev naine kodus, teisal leegina lõõmav kirglik armastaja. Aga vastandumise asemel jäävad meelde pigem mõlema naise silmatorkav intelligentsus ja kaunis tundeelu. See on hea, sest mõjub äärmustesse paiskumise asemel palju elulisemalt.

Mehe kimbatus on arusaadav, sisemise kindluse puudumise pärast võib talle vaid kaasa tunda.

Et poleks nii valus

Eraldiseisvana nii rollikäsitluselt kui loo seisukohast mõjus Guido Kanguri Vanamees. Midagi oli siin teistmoodi, aga mis? Vanus, taust, näitlejatehnika?

Guido Kanguri hääle ja kõnetehnika kvaliteet on nooremate omast kraadi kangemad, kuid Küüni väikese saali puhul ei ole see probleem. Nagu teistegi tegelaste puhul, kehtis printsiip, et realistlikult ja igapäevasemalt esitatud filosoofilised arutelud mõjusid tugevamalt.

Väikest poega mänginud Oskar Seeman võlus aga vahetu siirusega.

Näitlejate tööst õhkub ausust ja armastust esitatava vastu. Eks ole ka tegemist olukordade ja otsustega, millega paljud kokku puutunud. Ja on vist oluline õppida elama nii, et poleks valus endal ega teistel, ja leida lunastus.

Lavastuse nõrgim lüli on kujundus (Silver Vahtre), mis ei näi nii hästi toetavat teiste tegijate taotlusi.

Kujundus ei ole realistlikult täpne ega ka üldistavalt abstraktne, mõjudes kuidagi ajas tagasivaatavana. See tuletab meelde 1980. aastate ETV stuudiote kandilisi vorme ja paistab veidi juhuslikest asjadest kokkuvisatuna. Sama on lugu kostüümidega.

Lava keskel kõrguv sõrend-konstruktsioon peaks ilmselt viitama liblikale, aga ei mõju sellisena. Samal ajal on iga kujundus nii hea, kui on lavastus, nii et ilmselt on tegemist siiski hea kujundusega. Etenduse vastuvõttu see igal juhul ei seganud.

Äratundmishetked

Suurima võidu toob ikkagi näitlejate realistlik mäng. Siin on aga kohti, mis viitavad võimalusele, et etenduses võinuks olla julgemalt unenäolist visuaalset poeetikat.

Suured kunstnikud on vaadelnud elu peegelduse, unenäona. Selliste arusaamadega mängib tugevalt ka näidendi tekst. Stseen vanamehega, isa ja poja dialoog ning mehe unenägu annavad alust seda oletada.

Lavalised kujundid on mõjuvad, aga näib, et neis kaheldakse või jäävad need näitlejate realistlikust mängulaadist madalamale tasandile.

Ja ikkagi on etenduse üks lummavamaid kujundeid sinine kardin, mis laval üksiku värvilise laiguna helendab ja mille tagant kumav valgus näib viitavat teispoolsusele, unenäolisusele, loodusele, unistuslikkusele. Ei peagi teadma täpselt, millele, kui kujund alateadvusele töötab. (Nii et ikkagi hea kujundus.) Hea komponent on ka Riho Sibula meditatiivne originaalmuusika.

Võimsate ja valusate emotsioonide ning maguskibedate äratundmishetkede mõrkjas maik lubab elule vaadata ausalt ja julgelt. Inimlike probleemide mõistetavaks muutmine sobib teatrile hästi. See lavastus on Pärnu teatril õnnestunud.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5