On vaja ennast tõestada, kunsti tuleb teha nii, et luu paistab, vanad ju ei viitsi enam. Ja siis on vaja veel viisteist saalitäit pileteid müüa ja moodne peab ka olema ning kõige lõpuks on tarvis kuidagi liisingureele saada.

Jube olukord, ma küll ei tahaks olla noor lavastaja mõnes lääneranniku teatris.

Vaade roti kontorisse

Meediamuinasjutt on oluliselt eksitav määratlus. Muinasjutt on ikkagi kuri nõid, piparkoogimajake ja headuse võit kurja üle. Meedia on projektori ekraanid ja saalitäis üksteisest üle kisendavaid mitte midagi ütlevaid võimalikult suuri telekaid.

Telekas oli, aga see vist ei töötanud, mögafonid küll huugasid, aga see on loomulik, sest muusika peale oli Ki Wa pandud. Tema maitset ma usaldan. Kui diskot teete, kutsuge Ki Wa.

Ütlen kohe ära, et kes lähevad muinasjutust nõiakooli ja draakonit otsima, siis neid ei ole. Etenduses puudub fantastiline element.

Vormiliselt on tükk midagi performance’i kunsti ja mõne karvastele mõeldud muusikakanali vaheklipi taolist. Viimati nägin midagi ühelt Itaalia alternatiivikanalilt, kus keegi pilusilm oli teinud vapustavalt ilusa pildiga lühifilmi kontoriametnikust.

Kontoriametniku kõik päevad olid ühesugused: ta tegi päev läbi pilte, et leida erinevusi eilse ja homse vahel. Muidugi ei leidnud. Oli kunagi film “Koopaorava päev”, see oli selle linateose popp, lühendatud ja klantsitud versioon. “Electronic City” (teksti tõlk on lootusetu käpard, pole suutnud kõige lihtsamat pealkirja maakeelde ümber panna) on samuti kontoriametnike elust.

Enesestki mõista on sellel etendusel sõnum. Teade järgmine: globaliseeruvas maailmas on kõik hotellid ja lennujaamad ühesugused, kõigil asjapulkadel on läpakad ja moblad ja lõpuks ei saa pintsaku ja lipsuga isikud enam aru, kus nad on ja mida teevad. Lollid ühesõnaga. Lugu on nii lihtne nagu põdra maja, ehkki räägib roti kontorist.

Intellektuaalne näidend nagu intellektuaalne näidend ikka. Vormiuuenduslik sealjuures. Kui olete juhtumisi näinud Endla viimast “Kajaka” etendust, siis “Electronic City” vastab ligikaudu sellele osale, mida “Kajakas” lavastab noor mõõdukalt lootustandev režissöör. Ka siin on peategelaseks juhmakas lavastaja.

Schafferi “Proovid” on samas vormikeeles muidugi oluliselt kõvem tükk, aga meil on meediakunst käsil ja kõrvalised asjad ei sega.

Ligikaudu, ma ütlen. Sarnaselt “Kajakaga” oli lavakujundus hea, kuigi mitte suurepärane. Rõdu sobis tervikusse hästi, kuid eks globaalne olegi kõrge ja kauge. Näitlejate kohta on midagi raske öelda, neil polnud suurt midagi mängida, aga kui oli vaja tõmmelda või pingi alla ronida, said kõik oma tööga suurepäraselt hakkama.

Ehkki teinekord võiks kaaluda professionaalsete performance’i-kunstnike kasutamist.

Ideoloogia ja elutõde

Isegi tekstis oli üks kandev koht, see rääkis hotellide asukoha tuvastamisest kohaliku pornokanali abil. Austraalia ja Texase porno iseärasuste analüüs oli pädev. Paraku ei kasutatud meediakunsti vahendeid sajaprotsendiliselt ära.

Hääl oli, pilti ei olnud – see on andestamatu viga. Loodetavasti mainitud tehniline praak kõrvaldatakse juba järgmiseks etenduseks.

Alati, kui mingit asja mõõdutundetult materdatakse, tekib teatavaid kahtlusi. Globaliseerumine on kindlasti halb, otse kuritegelik, aga süüdistada globaalküla kurnajaid kõigele lisaks veel akuutses onanismis on küll ülekohtune. Vähemalt meie kultuuris on ärimeeste hulgas võrdselt nii vilka sugueluga perverte, triviaalseksuaale, põhimõttekindlaid masturbaatoreid kui impotente.

Loogiliselt võttes on pilt globaalmaastikul veelgi kirjum. Iseendast tühine eksimus, aga seab kogu näidendi ideoloogia kahtluse alla. Siit võiks küll noor lavastaja teha asjakohased järeldused – lihtsates ja elulistes asjades ei tohi publikule valetada. Jääd vahele, muud midagi, ja edasi elad nagu draamaplaneedile eksinud Villu Reiljan.

Rohkem novaatorlikku traditsiooni

Aga esimene lavastus esimeseks lavastuseks, ega sellest saagi midagi nõuda. Teine lavastus on tähtis ja see, mis edasi tuleb, on veel tähtsam. Loodan, et kui sarved on maha joostud, saab ilma aru ja otsata performance’i asemel ka mõnda tugeva kondikavaga tükki vaadata. Heiberg, ma räägin Teiega, samal ajal tuleb tunnistada et enamik performance’eid on kõvasti igavamad. Nii et omas žanris neli pluss.

Pikka juttu enam ei ole, aga ma juhin tähelepanu kuuekümnendate teatrieksperimendi kogemusele: kõik need Undid, Vahingud ja muud ei tegutsenud intellektuaalsel ala. Mida nad siis tegid?

Eksperimenteerisid inimestega, lõhkusid perekondi, laastasid kõike, mis ette jäi, ja tulemus oli kõva. Emotsioonid keesid taevani, etendused oli tõhusad. Ideest üksi ei piisa, kunst nõuab ohvreid.

Lugupeetud lavastaja Heiberg, valige endale ohvrid ja hävitage nad. Ärge lööge risti ette ega tundke ebaesteetilist halastust. Eriti kerge saak on vormiuuenduslikule lavastajale noored näitlejad, olete õigel teel.

Kütke edasi. Teatrieksperiment vajab verd, spermat ja pisaraid.

Kõik muu on talle ja publikule nagu hane selga Armani. Jõudu ja edu.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: