| |
|
 |
Endla lavastuses “Kolmekesi kahevahel” mängivad teiste kõrval Lii Tedre ja Madis Kalmet.
Foto: Ants Liigus |
|
Püksid on nagu noorus ja tervis – märkad siis, kui läinud
05.12.2007 00:01
Kommenteeri | Loe
kommentaare
Pärnu Endla teatris esietendunud komöödias “Kolmekesi kahevahel” satuvad seletamatul kombel ühte ruumi Kapten, Doktor ja Direktor. Nimetatud tegelastena astuvad lavale Endla parimad meesjõud, lavastus naerutab, aga jätab mõtlemisekski mõnusalt ruumi.
Elu on selleks liiga tõsine asi, et seda tõsiselt võtta – ehk on selles mõttes peidus vastus küsimusele, miks just komöödiad toovad teatrisaalid täis ja miks neid mängitakse sageli draamalavastustest kauem. Komöödiate paremikku kuulub kindlalt Luigi Lunari “Kolmekesi kahevahel”, mis on itaallasest autori kõige menukam näidend. See on nii hea, et lavastaja Tiit Palu võttis selle lavaletoomise ette lausa teist korda: esimesel korral lavastas ta selle Vanemuises aastal 1998.Kolm sissekäiku Mis koht see on, kuhu toob kolm sissekäiku, mis kannavad erinevaid aadresse? Miks avaneb uks tagasiminekuks vaid sealt sissetulijale? Mis on see “keskkonnasaastatuse vastane õppus”, mis keelab inimestel tänavatele väljuda ja sunnib mehed koos samas ruumis ööd veetma? Absurdsena tunduv olukord saab müstilise mõõtme, kui hirmust suuril silmil hakatakse eneste elusolemises kahtlema ehk ollakse kolmekesi kahevahel, kas elatakse või ollakse hoopis. Direktor tuli omast arust kohtingule, lill näpus, tema närviline loomus avaldub juba esimestes stseenides. Esietendusel näitleja Madis Kalmet ennast veel selles ebakindlas ja ebausklikus tüübis kohanenuna ei tundnud. Pingutatult neurootiline Direktor on neist kolmest aga tundlikem – tema on see, kes arusaamatus olukorras jõuab oma fantaasia ja olemuse toel piiblist tulenevate seletusteni. Soove täitev külmkapp, nimed Singapuri telefoniraamatus, valeühendus. Teda iseloomustavad hirmu suured silmad ja võpatus iga kord, kui keegi sõna “surm” lausub. Seletamatusi talub aga oma sirgjoonelisel moel Kapten – Indrek Taalmaa –, kelle sõjaväelasliku range raami tagant vilksatab lihtne ja veidi sentimentaalne mees. Salaluure, hambapastatuubide töötlemine sõjaväe tarbeks, kell-raadiosaatja ja kandiline huumor on tema atribuudid. Samal ajal on ta vaieldamatult neist kolmest eluterveim. Näitlejale on see teine kord Kaptenit mängida – Vanemuise lavastuses oli ta samuti Kapteni rollis, aga usun, et mängukindlus tuleneb pigem Taalmaa suurepärasest koomikutalendist. Tõsiselt naljakas Kui kavalehe järgi Sepo Seeman alles otsib oma tegelast Professorit – ta mõtleb, milline võiks üks nooremapoolne professor ja kirjanik olla, ja samal ajal loodab esietenduseks üles leida –, siis on see tal peaaegu täiuslikult õnnestunud. Professor Noobel on lavastuse säravaim ja terviklikem tegelane oma doktorliku võõrsõnarohke maailmaseletuspüüdega, mis selles absurdses situatsioonis sujuvalt liiva jookseb, oma pehme kõnedefekti ja elufilosoofiaga. Professori elukaugus ja stoilisus saavad olukorra mõjul murtud, tema tegelaskuju puhul naerutab vaatajat just see koomiline lihtinimliku, tõsiteadusliku ja tsitaadilise vastuolu. Näiteks kas või tema konstateeriv repliik “Püksid on nagu noorus ja tervis – märkad neid siis, kui oled nad kaotanud”, kui ta on sunnitud oma märjad püksid jalast võtma. Lavakujunduses on tagaplaanil neli valget ust – tulemine, minemine, avatus ja suletus on nende teha. Ainus uks, mis omatahtsi ei käitu, on WC oma. Suur kirjutuslaud, telefon sellel ja diivan, kesksel kohal on aga külmkapp. Peale selle, et kapp soove täidab, on ta omamoodi sissepääs. Just sealtkaudu saabub lavale Naine. Lii Tedre arvates, nagu ta kavalehel märgib, ei ole Lunari näidendi ainus naistegelane tavaline koristaja – ta usub, et Naisel on mingid tööd ja tegemised kindlasti veel, mis jäävad aga kõigiti salapäraseks. Tema saabumise ajaks on mehed juba käskija ja kohtumõistja ootel ning valmis oma patte lunastama põrandapesumopi, tolmuharja ja puhastusvahendi abil. Koomiline? Eluline? Või hoopis …? Teatrikriitik Pille-Riin Purje on vahendanud lavastaja Tiit Palu öeldut omal ajal Vikerraadio saates “Maailmapilt – teatrimagasin” järgmiselt: “Mind on ära väsitanud see alatine tõsiselt öeldud sõna (näitelaval), mis teatrimürgitatud inimesel nagu mina hakkab peas kõmama täiesti tühjana. Tahaks, et vormi kaudu tuleks sisu – ei taha otse, tahaks kaudset sõnumit.” See seletab näidendi teistkordset lavaletoomist: eluliste koondtüüpide situatsioonikoomilisus ja müstika lasevad vaatajat juhtida mitmes suunas, seda enam, et nii autori kui lavastaja arvates on “Kolmekesi kahevahel” Lääne filosoofilise mõtlemise kokkuvõte. Etendus pakub võimaluse naerda inimeste üle, kes tunnevad seletamatuste ees samalaadset ürgset hirmu kui tuhandeid aastaid tagasi, nagu poleks ratsionalismi- ja teadusesajandeid vahepeal olnudki. Tõsiselt naljakas. Ille Rohtlaan
|
