Lavastusgrupi liige Heiti Pakk rääkis Stoppardist ja rokkmuusikast ning arvas, et vabaduse ja enda leidmise teema on hingelähedane iga ajastu noortele.

Samal teemal: Uuslavastus kõneleb revolutsioonist ja rokist

Mis paelus teid Stoppardi näidendi “Rock’n’roll” juures?

Ma ei tea ühtki teist autorit, kes nii võluvalt põimiks üheks põnevaks looks sedavõrd erinevaid ja esmapilgul seostamatuid teemasid nagu rokkmuusika, kommunistlik liikumine Suurbritannias, kreeka klassikaline filoloogia, dissidentide tegevus sotsialistliku režiimi all, sõnavabaduse eetilised probleemid.

Kas teil on mõne tegelasega ühiseid vaatenurki? Kui jah, siis kellega, kui ei, siis miks?

See on teine asi, mis teeb Stoppardi näidendi nii huvitavaks: seal ei ole peaaegu ühtegi tegelast, kellel poleks mingis asjas õigus. Mis sest, et nad üksteisega vaidlevad ja kohati täiesti vastupidistel arvamustel on. See on Stoppardi meetod – vaielda iseendaga läbi oma tegelaste suude.

Nii on ka minu jaoks palju tegelasi, kellega mul on ühine arvamus. Näiteks professor Morrow (Jaan Rekkori tegelaskuju Max Morrow – toim). Erinevalt temast ei ole mina maailmavaatelt teab mis kommunist. Aga see, mida ta ütleb “täiesti vaba” kapitalistliku ajakirjanduse ebaeetilisuse ja mõttetuse kohta, on väga tabav. Või see, et koos kommunistliku süsteemi kokkuvarisemisega kaotati midagi väärtuslikku ka kultuuri valdkonnas – sõnavabadus ei tooda alati kõrge kvaliteediga loomingut.

Kas ja kuidas kõnetab “Rock’n’rolli” temaatika neid noori, kes ei ole nõukogude aega näinud ega oma isiklikke kogemusi elust keelde täis maailmas?

Kel vähegi huvi selle vastu, kuidas ajalugu ja ühiskonnakord inimsaatusi mõjutavad, see ei tohiks pettuda.

Teatrihuviline, kes tahab näha just praegu mängitavat Broadway menutükki, on selline võimalus. Tavaliselt jõuavad uued näidendid Eesti teatritesse suurema ajalise nihkega. Ja eks vabaduse ja enda leidmise teema on hingelähedased iga ajastu noortele.

Nagu ka näidendi pealkiri “Rock’n’roll” ütleb, on näidendis suur osa muusikal. Kas lavastuses kasutatud muusika (Jefferson Airplane, Syd Barrett, Pink Floyd, Rolling Stones, Velvet Underground jne) on kuidagi isiklikult tähenduslik?

“Rock’n’rolli“ lavastamine kinkis mulle võimaluse teha läbi tundeline teekond tagasi noorusaja muusikasse. Tuli meelde aeg, kui me kogu oma vaba aja ringi sebisime, käes plastikaatkotid vinüülplaatidega, mida ümber lindistati ja mille sõnu peast teati.

Peale vanade tuttavate sõlmisin uusi tutvusi “vanas” muusikas. Sellised Stoppardi mainitud bändid nagu Fugs ja muidugi tšehhide The Plastic People of the Universe olid tõeline avastus. Ega Syd Barretki, kellest näidendis nii palju juttu, olnud minu omaaegses lindikogus.

Rokkmuusika sai Tšehhis ametlikule poliitikale vastuseisu ja (hull)julguse sümboliks. Kas muusika võib tänapäevalgi sellist mõju avaldada?

Ei kujuta ette, et see oleks võimalik. The Plastic People of the Universe’i fenomen oli ilmselt ainukordne kogu muusikaajaloos. On palju esinejaid, kes on enda arvates kole protestimeelsed, mis väljendub šokeerivate riiete kandmises, laval ropendamises või lennuki äriklassis laamendamises. Plasticud ei teinud midagi niisugust.

Nad lihtsalt tegid muusikat, mis neile meeldis. Nad ei tahtnud süsteemiga mingit tegemist teha, ei kaasa laulda ega protestida.

Vastupanu sümboliteks muutis nad süsteem ise, mis ei suutnud sellist ükskõiksust taluda. Aga kui süsteem kokku varises ja varem tagakiusatud bänd võis kuulsust nautida, lagunesid Plasticud laiali. Paneb mõtlema.

Lavastusprotsessis osalemine oli teile uus kogemus. Kas võtaksite selle kunagi veel ette?

Kardan valesti vastata.

Eve Tisler

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: