Endla uuslavastus “Janu” püüab mõista, miks mees joob, seletada, miks võib vahel tekkida janu, mida saab kustutada ainult elu ise.

Kas viin aitab taibata elutõde? See on küsimus, mille muu hulgas tõstatab Martin Alguse kirjutatud näidend “Janu”ja millele vastust otsides pidi näidendi peategelane Armin lõpuks enda järele küpsisetükke pudistama, et teaks mindud teed pidi tagasi tulla. Ainult et kas ta tuleb?

Ei moraliseeri

Lavastaja – ja mitte ainult, ka kunstnik ning muusikaline kujundaja Andres Noormets – on Küüni lavale toonud tähelepanuväärse ja teravalt elulise näitemängu. Seda kinnitab kavalehtki, milles toodud Delfi kommentaarid tekitavad kõhedust.

Lugu on proosaline: et oma elamise-olemise-töötamise-edukuse õõvast üle olla, vajab peategelane regulaarselt alkoholi. Ja milleni see kõik viib – teada lugu. Aga lavastuse puhul on märkimisväärne see, kuivõrd empaatiliselt mõjub see vaataja poole pööratud alkohooliku maailmapilt. Ja vapustavalt.

Esimeses vaatuses üle võimendatud hääled ja grotesksuseni moonutatud hommikuhelid puudutasid vaatajat samamoodi kui asjaosalise n-ö järgmise hommiku tundlikku kõrva ja pead. Kõik on selles kõverpeeglis moondunud, esile pöördub see, mis on mineviku hõlmas oma aega oodanud ja nüüd ajusopist üles leitud. Ainult see ongi sel hetkel tähtis: et ema külmal hommikul pükse viikis, tee diplomi juurest teiseni ja jälle kevad ja jälle lõpp.

Alkohooliku teadvuse vool peegeldab seda maailma, mis asub reaalse sees ja on sellest suurem.

Helisid võimendab veel lavastusse valitud muusika Junior Parkerilt, John Lennonilt ja teistelt, eesti keelde tõlgitud tekstid projitseeritakse taustale.

Võimsalt mängitud, Ago!

Nii lavastuslikult kui helikujunduslikult on see nihestus saali lausa füüsiliselt tunda. Ja Ago Andersoni mäng: nii läbitunnetatud ja psühholoogiliselt sügavusse pöördunud rollitäitmist pole tema puhul veel nautida saanud. Võimas.

Teised osatäitjad jäävad pindmisemaks, eriti kahju on sellest naise Laura (Kaili Närep) rolli puhul, sest see pole mitte ühekülgsete killast. Emotsioone on naisel raevust armastava leppimiseni, ainult et uskuda on seda kohati raske – kui Anderson mängib sissepoole, siis Närep väljapoole.

Huvitavalt on lahendatud piltide vaheldumine: see toimub kaleidoskoopiliselt nagu poolteadvusel kuvatavad elupildid, mis nagu ulatuvad nägijani ega ulatu ka. Justkui filter on kõige vahel, reaalse ja unistusliku (joovastava?) vahel, seesuguse tekitab alkohol ja petab jooja ära, pakkudes hetkeks pääsu.

Nii ilmuvad mängu äripartner, hollandlanna, naise sõbranna, baaridaam, turvamees. Suhestuvad ja kaovad.

Aga fragmentaarne pilt asendub etenduses korraga reaalsega, tragikoomilis-reaalsega. Asotsiaalide kolmik – Helle Kuningas, Ahti Puudersell ja Lauri Kink – on kui tegelased “Võsareporterist”, “Raportist” või “Kriminaalkroonikast”. Julgen arvata, et vaataja on midagi sellist näinud-kuulnud just nende saadete kaudu. See maailm on toonilt küll soojem, helidelt vaiksem, aga ohtlikum. Näitlejate mäng on selle kolmiku puhul kokkukõlav, liigutav ja naljakaski.

Esimeste stseenide unenäolisus tabas loo tuuma: tühimiku tühjus, helid, äng ja raev, mis lõpuks täisroojatud pükstesse suubus. Pakutud toonide kontrast illustreeris alkohooliku maailma lamedamaks muutumist. Nii lamedaks, et peategelasel polegi enam midagi tunda. Janu kustutas elu aktiivsuse ja tunnete mõttes – vegeteeriv-funktsioneeriv topis endale enam küsimusi ei esita. Ega joo ka.

Lavastaja sõnade järgi on “Janu” puhul tegemist psühhedeelse tripiga maailma sisemusse. Nii on. Näitab teekonna ära ja puudutab. Kes teab, tunneb ära. Väga hea lavastus.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: