Tabasalu gümnaasiumi neljandasse klassi minev Hendrig Sellik meisterdab endale väikekannelt oma tädi Gerli Anveldti juuresolekul.

Kõrval treipingi taga üritab üks ülemeetrimees sättida peitli otsa nii, et sellele suure puust haamriga pihta andes ka tulemus oleks. Tööõpetusetunnis hakkab tema, Tabasalu gümnaasiumi neljanda klassi õpilane Hendrig Sellik, puutööd alles õppima.

Aga siia, Juurikaru põhikooli, juhatas teda internet ja tõukas tahtmine valmistada endale päris oma väikekannel, sest ega muusikakoolist laenatud pilli saa igavesti kasutada.

Erinev tase, üks tahe

Tabasalust, Tartust, Tallinnast, Pärnust väikekannelde meisterdamise õppelaagrisse saabunuid annab küll ühe käe sõrmedel üles lugeda, aga tähtsaim on neid ühendav huvi ja juhendava pillimeistri Raivo Sildoja missioonitundest kantud tahe väikekandle valmistamise ja mängimise oskusi põlvest põlve pärandada.

Seda enam, et käes on ju Eesti rahvusliku folkloorinõukogu teema-aasta “Rahvapillimeister – esemelise ja vaimse kultuuritraditsiooni kandja”.

Paarikümne sentimeetri laiune ja korda kolm pikem, aastaid kuivanud tüse sanglepapakk vormub väikekandleks sellegi laagrilise käes, kes ei ole varem puutööd teinud.

Juhendaja jõuab igaüheni viiest ja enne Juurikarult ärasõitu on kavas ühiskontsert vastvalminud pillidel.

“Iga kandleehitaja peab mõtlema, millise kuju ja mitme keelega pilli ta tahab,” seletab Sildoja. “Kannel on olnud väga oluline pill eestlastele, kaks-kolm tuhat aastat arvatakse olevat väikekannelde iga, regilauludeski on juttu kandle tegemisest.”

Viljandi kultuurikolledži rahvapilliõppejõuna kõneleb Sildoja sellestki, et kui väikekandleid 1920. aastatel koguma hakati, ei mäletanud keegi, mida neil pillidel mängiti. Erand oli vaid Setumaa, kus teati setu väikekandlel kümmekond lugu.

“Hea pill, väikese oskusega inimene saab mängimisega uhkelt hakkama, kuid seda on võimalik mängida ka virtuoosselt,” kostab Sildoja.

Väikekandle meisterdamise õppelaagrit juhendab Sildoja mitmendat suve. Eelnevad olid Viljandimaal Sultsis, seekord tulid Raivo ja tema viiuliõpetajast abikaasa Krista Sildoja Juurikarule. Siit paari kilomeetri kaugusel Kose külas on nende Pärnumaa kodu, nii et pillimeistril on vajalikud tööriistad lähedalt tuua.

“Töötleme puidu pinda linaõliga, see annab loodusliku tooni ja pill peab niiskusele vastu,” mainib Sildoja.

Vaheldust puidutöökojas olemisele ja loengutele rahvamuusika ajaloost toob laagrilistele Kurgja talumuuseumi külastamine ja lõkkeõhtu juhendaja maakodus.

“Põhjata kandle kõla meeldib mulle rohkem,” lausub Tartu Raatuse gümnaasiumi õpilane Indrek Eensoo ja pöörab käes näidiseks toodud pilli.

“Ma pole kordagi kannelt mänginud, hästi ammu küll klaverit,” mainib gümnasist ja kummardub treipingi taga kõlakasti kohale peitliga tööd jätkama.

Viiuldajad kõrvaltoas

Samal ajal kui algajad pillimeistrid puur- ja treipingi taga pusivad, istub koolimaja teises tiivas õppeklassis veerandsada laagrilist, keda ühendab pillimäng Pärnumaa viiulikooris.

“Harjutuslaager on meil esimest korda, talvel tulime ju alles kokku,” ütleb viiulikoori juhendaja Krista Sildoja.

Viiuldajad harjutavad kolmel päeval kokkumängu, et esinemine Viljandi pärimusmuusika festivalil ja “Pärnumaa pirandil” ladusalt läheks.

Pärnu-Jaagupi, Sindi ja Vändra muusikakooli viiuliõpilased, -vilistlased ja -õpetajad on koori repertuaari võtnud rahvapärased viiulipalad, mis kogutud peamiselt Pärnumaalt.

Kaasaegsed seaded on teinud viiulikoori paladele juhendaja ja harjutuslaager lõpebki omaloominguõhtuga.

Mõlemat, nii väikekannelde meisterdamist kui viiulikoori harjutuslaagrit, on toetanud kultuurkapital.

Pärnu vabakooli muusikaõpetaja Grete Jõesalu täidab väikest tööpausi õitsvas kooliaias varjulises kohas lugemisega. Naaseb siis leitsakulisest õuest ja sätib taas sanglepapaku puuri alla.

“Sa pead jälgima, et ,” kaob rahvapilliõpetaja jutt Viljandi kultuurikolledžis rahvamuusikat õppiva ja pealinnast pärit Kai-Riin Konti juures puurpingi mürasse.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5