Anders Jacobson kõige ees, teised takka järgi - nii see rapiiritants Endla suurel laval käis.

Kehahoiak paigas, algab rapiiritants. Ikka paar sammu edasi ja teist samapalju tagasi. Keegi küll ei torma, ent neiu Maria läheb terariistaga teiste seltsis kepseldes nii hoogu, et ei märkagi tagurdamise ajal ette jäävat lavaserva ning langeb selles ebavõrdses lahingus nagu niidetud. Õnneks mitte saali.

Kui suure saali stseenil sahistatakse esiotsa sussi ja sätitakse paasid, siis Küün on metallikõlinast tiine.

Kursuste kordamineku nimel neil päevil sadat ametit pidav Mait Kask rahustab ehmunud uudistajaid, et ruumis koledasti vastamisi raiujatel pole hirmugi üksteist veristada: mõõgatera on ümmargune kui piljardikuul.

Iseasi kui keegi tahab kellestki läbi susata, see näotu üritus võib, jah, küll korda minna, ent tema teada on ligikaudu kümnest riigist Pärnusse kokku sõitnud näitlejarahvas rahumeelne.

Viimast kinnitab ka Peter Östenson, lavavõitlusega tegelevaid näitlejaid koondava ühenduse esimees.

Pääsenud teda kurjalt kimbutanud Eric Fredrickseni küüsist, ütleb ta, et mõõgavõitlus mõõgavõitluseks või kepiga kemplemine kepiga kemplemiseks, taoliste nii-öelda töötubade mõte on hoopis muus ja avaram.

Selge, et võitluskunstide valdamisest tõuseb kasu igapäevaeluski, kui näiteks on tarvis ülemeelikuks läinud pätti talitseda, kuid füüsisele füüsisega vastu hakkamisest olulisem on mõista vastasseisva inimese kehakeelt. Kui selle lugemise oskus on omandatud, on suhete loomine või ka ebameeldivuste vältimine kerge. Ja viimaseks ei ole mitte tarvis kellegi eest ummisjalu punuma pista.

Just taolist õpetamist hindab Östenson esmatähtsaks. Nii siin Pärnus kui peagi teisel pool lompi New Yorgi Metropolitan Operas, kus tema sõnale on valla teiste staaride hulgas ka Placido Domingogi kõrv.

Sherwoodi vabameeste kombel kepiga teineteisele pihta andjaid ohjab Gregory Hoffman. Harjutajate keskel graatsiliselt Klaus Hjuleriga relva ristav mees ütleb mõne aja pärast pausi ajal higi pühkides, et kui see, mis ta parasjagu siin toimetab, oleks talle paljas töö, mitte aga lust ja lõbu, jätaks ta kaika kus see ja teine.

Ehkki, mis siin salata, ta on selles kunstis juba nii osav, et kui tal tuleks Robin Hoodi kombel ristata oma kepp Little Johni omaga, jänni ta ei jääks.

Noorte õpetamine valmistab talle aga seni aina rõõmu ning pealegi - kuidas ta oleks muidu sattunud siia nii jumekasse Pärnu nime kandvasse väikelinna.

Ei, kõik on tore!

Aga siis saab puhkamisaeg ümber. Kepid haaratakse pihku ja madin läheb taas lahti.

Ikka tasakene ja ettevaatlikult, sest kolmapäeval lõppevalt kursuselt tahavad kõik koju viia meeldivaid mälestusi ja uusi oskusi, mitte aga sinikaid.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0