Lõpuks ometi on Eesti teatri lavalaudadele jõudnud näitemäng, mis tõotab teatrisse tagasi meelitada isegi tänapäeva filmilembelise põlvkonna. See on 21aastase Jim Ashilevi esiknäidend „Nagu poisid vihma käes“.

Nutu asemel naer

See lugu räägib noortest poistest, kes lähevad neuropsühholoogiahaiglasse, et vabaneda oma suurimatest hirmudest. On selleks siis vägivald, naised või hirm iseenda ees. Kuid haigla meeskonnal on nende ravimiseks erilised meetodid. Selles asutuses murtakse käsi, sunnitakse seksima, kiiritatakse ja muudetakse modelliks – kõike vastavalt olukorrale.

Kuigi käsitletavad teemad võivad tunduda stambina, on nendel tänapäeva noorte elus väga tähtis koht. Alaväärsuskompleks, otsustusvõimetus, hirm olla erinev – kõik see kuulub igapäevaelu juurde. Usun, et maailmas leidub palju inimesi, kes kasutaksid Villemi (Tambet Seling) sõnu: „Kui nad leiavad kunagi ravimi homoseksuaalsuse vastu, olen ma esimene inimene järjekorras.“

Kõige suuremaks üllatuseks on aga see, et kuigi käsitletakse väga tõsiseid teemasid, suudetakse publik siiski naerma panna. Just huumor muutis tüki kergemini jälgitavaks ja hoidis meeled erksad kogu kolme tunni vältel.

Samuti oli näitlejatöö tasemel. Eriti hästi sai oma osaga hakkama Erni Kask, kes mängis 23aastast süütut “maakat” Jani, ning Helgur Rosental, kelle kanda oli etenduse peategelase roll – mässajast hea poiss Kärn, kes alati peksa saab.

Tukkuda ei saa

Üks on kindel – seda etendust vaadates publikul juba naljalt tukkuda ei lubata. Iga hetk kisub mingi mürtsatus või karje taas tähelepanelikult vaatama-kuulama. Tegemist on justkui suure piltmõistatusega, mille iga vaataja ise kokku peab panema. Palju jäetakse rääkimata ja publikule antakse võimalus kaasa mõelda.

Peale huvitava sisu ootab teatrikülastaja etenduselt visuaalset elamust. Lava keskel asetseva hiiglasliku puuri seinte üles-alla kõlksutamine muutub pikapeale häirivaks. Vahetuvad küll inimesed ja sündmused, kuid kujunduse põhiplaan jääb siiski samaks. Nii pika tüki puhul muutub see tüütavaks.

Lihtsameelsed laulukesed ja luulevormis unenägu etenduse lõpuosas on näidendi seisukohalt täiesti ebavajalikud. Publiku meelelahutamiseks kõlbavad nad küll, kuid jätavad ikkagi suhteliselt labase mulje. Lõpustseeni palagan venib pikale ning sõnu keegi õieti enam ei kuula (mitte et nendes mingit erilist mõtetki oleks).

Lavastuselementidest kõige leidlikum on kindlasti viis, kuidas peaarst dr Gepard (Janek Joost) on asetatud peegelklaasiga ruumi, kust ta kogu tegevusel silma peal hoiab. Aeg-ajalt kostab kõlaritest ka tema kõmisev hääl, mis küsitleb patsiente ja jagab käsklusi. Tekib tunne, nagu oleks tegemist Jumala häälega.

Muusikavalik, mis varieerub tänapäeva popmuusikast biitliteni, on igati omal kohal.

Üldiselt sobib Pärnu muuseumi vana ait igati koletisliku peaarstiga hullumaja mängimiseks. Varemetes maja loob mõnusalt kõheda keskkonna, mis toetab ühtlasi näidendi pisut ulmelist ja sünget tegevustikku. Kuna lava on seatud üles hoone pööningule, siis praeguste soojade ilmadega kurdavad paljud palavuse üle. Ka istekohad pole just kõige mugavamad, aga ma julgen väita, et etendus on piisavalt hea, et sellised pisiasjad üles kaaluda.

Teatri uus veri

Ehkki tegu on noortenäidendiga, ei tähenda see sugugi, et vaatemäng vanematele inimestele midagi ei paku. Otse vastupidi. Neil on võimalus näha, mis toimub praeguse põlvkonna peas ning saada lihtsalt üks hea ja eriline teatrielamus.

Mäletan, kuidas üks vanem proua tuli etenduselt välja, hingas paar sõõmu värsket õhku ja ütles: “Aga see oli ju täiesti vapustav!“

Loodan, et sellised noored kirjanikud nagu Jim Ashilevi saavad julgust juurde ning nende näitemänge võime edaspidi rohkemgi näha. Filmimaailmaga konkureerimiseks vajab teater hulgaliselt värskeid ideid ja uusi huvitavaid lahendusi. Ometi ei tähenda see, et teater peaks muutuma kommertslikuks ja filmilikuks.

Kadri Inselberg

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.2