Sõda Gruusias osutus vaid kõrvalpartiiks veel võimsamas ja üleilmsemas rahanduskriisis. Pürgimata asjatundja rolli viimasena mainitu suhtes, söandan nentida nende ühist joont: mõlemal juhul teevad valitud suurriigid (poliitilises kriisis küll ainult üks) seda, mida tahavad. Muule maailmale sõna otseses mõttes vilistades.

Gruusia puhul on juba hädaldatud, et näete (ka Eesti): ei osata Kremliga õigesti rääkida, ehkki paljas silmgi kinnitab, et Venemaa valetab. Paneb agressiooni toime, sõdib, aga ütleb, et see polnudki agressioon ega sõda ning ennäe, vastasleer ongi valmis selle puhtkeelelise vassimisega kaasa minema. Teisisõnu: see, mis kehtib kogu ülejäänud maailma kohta, ei kehti Venemaa kohta?

Tegelikult sünnib rahanduskriisiga täpselt sama ja jällegi oleme esimeste kaasaminejate seas. Nagu teada, võttis Prantsusmaa president, kes on kogu Euroopa Liidu eesistuja, millegipärast kokku vaid Prantsuse, Inglismaa, Saksamaa ja Itaalia valitsusjuhi, Euroopa Komisjoni esimehe ja Euroopa Keskpanga direktori (muide, samuti prantslane). Ja kuidas seda kohtumist nimetati? Algul „G8 Euroopa liidrite”(?), siis „Euroopa juhtivate riikide juhtide” kokkusaamiseks. Kas niisugused institutsioonid on üldse olemas ja kes neid on volitanud otsuseid langetama?

Laupäeval sai Eesti infokanalitest kuulda, et Soome rahandusminister kritiseeris suurte ettevõtmist. Huvitav, miks vaikib meie Ivari Padar? Andrus Ansip? Juba mõnda aega on selge, et Eestis ei juleta midagi arvata USA poliitikast, sakslastest sai küll taunitud ekskantsler Gerhard Schröder ja nüüd on vaikus Prantsusmaa suhtes!

Mõistagi oli Euroopa liidrite kogunemine sundkäik pärast George W. Bushi valitsuse ja Kongressi sekkumist seal niigi pikalt kulgenud panganduskriisi. Raske uskuda, et USA kongresmenid ei kujuta ette, mida nende otsus tähendab ülejäänud riikidele ja rahaturgudele.

Ent 4. novembril ei valita ainult USA president, vaid ka esindajatekoda ja kolmandik senatist ning nii läkski lahti kõige labasemaks poliitmänguks. Esimese hooga seati hääletus esindajatekojas uhkelt esmaspäevale ja teatati, et seaduse läbiminek on tagatud, kuna Kongress tahab rahulikult pidada pausi seoses juudi uue aastaga.

Paraku hääletas vähemalt 13 kongresmeni lubatust teisiti ja nii tuli muul maailmal tervelt kaks päeva tõmmelda, kuni esmalt kogunes USA senat, mis selge ülekaaluga (86:13) kinnitas, et valitsus paneb mängu 700 miljardit dollarit maksumaksjate raha, ostmaks rahandusasutuste laene.

Uuesti kogunenud esindajatekoda kinnitas selle otsuse läinud reedel suure ülekaaluga (263:171). Mõistagi noppisid teatud kongresmenid endale punkte kihutustööks, maailm pidi aga nende mängu mõru pilguga pealt vaatama. Ning miks ei peaks niisuguse tembutamisega kinnistuma mõte, et USA kõrvale tuleb luua uusi otsustamiskeskusi.

Bushi selgelt ebaõnnestunud välispoliitika on selle idee ammu päevakorda tõstnud, nüüd - ühenduses rahanduskriisiga - võib öelda, et Bush mängis siingi USA liidrirolli maha.

Sarkozy auks tuleb öelda, et veel 23. septembril kõrvutas ta toimuvat ÜRO kõnepuldist 1930ndate majanduskriisiga, tõstatas probleemi „kapitalismi riiklikust reguleerimisest” ja heitis pankuritele ette pühendumist spekuleerimisele, selle asemel et rahastada arengut. Sõnumeid kui palju, kui lisada, et vahetult enne Sarkozyd esinenud Bush heietas peaasjalikult terrorismivastasest võitlusest ning mainis panganduskriisi möödaminnes ja täis optimismi kohe-kohe tuleva otsuse üle (nagu öeldud, tehti talle jälle ära).

Euroopa suurte kohtumine ei lõppenud, nagu suur kõlakas käis, USA kordamise ehk 300 miljardi euro eraldamisega pankade toetamiseks. Küll olla sündinud „stabiilsuse ja kasvu plaan” ning Sarkozy pakkus G8 kokkutulekut (ÜRO kõnepuldis ütles ta selgelt, et see pole midagi Hiina, India, LAVi, Mehhiko ega Brasiiliata), mis muidugi tähendab Venemaa kaasamist ja talle järjekordselt palju andestamist. Suured suurteks, ent kas Euroopa Liidul ka arvamus tekib ja liikmesriik Eestiltki midagi küsitakse?

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: