Näidendi tõlge on ladus, tekstivalik esmaklassiline, kujundus maitsekas, lavastajatöö korralik, näitlejad head ja lugu ise põnev, iseloomustab uuslavastust (:)kivisildnik. Pildil on näitlejad Ago Anderson, Jaanus Mehikas ja Sepo Seeman. Foto: Ants Liigus

Ent see on maiuspala kõigile elutervetele ja teadusliku maailmavaatega kodanikele, Houellebecqi “Elementaarosakeste” fännidele, “Tõehetke” vaatajatele ja poola kirjanduse gurmaanidele.

Poola kirjandus on nagu iiri viski – asjatundjatele. Laiad massid kärutavad endale rõlget sportlase pildiga kaubamajapuskarit sisse ja käib küll. Poola kirjanduse ülistamisele ma seekord aega ei raiska, keda huvitab, kuulab neljapäeviti Vikerraadiost loengusarja Zbigniew Herberti luulest.

“Testosteroon” räägib naistest, eelkõige naiste pimedast poolest: omakasupüüdlikkusest, kiimast, silmakirjalikkusest ja muudest asjadest, mis on üldiselt teada. Paraku ei ole naiste objektiivne kujutamine teatrilavadel sage nähtus, põhjuseid on siin õige mitu.

Esiteks naisautorid, teiseks ühe munaga meesautorid, kolmandaks poliitiline korrektsus, neljandaks romantilised silmaklapid ja viiendaks metoodiline naiste ees pugemine, kõik see on kujundanud näitekirjandusest tervikliku luulusüsteemi, mis ammu on kaotanud kontakti reaalsusega.

Teaduslik lähenemine veenab

Meelelahutus ja kunst on ennast kompromiteerinud, igaüks väidab seda, mille väljaütlemisest loodab teenida kõige enam kasu. Publik on ahnes meelelahutuses pettunud ja nii on saanud valitsevaks kaks uut suunda: naturalism ja teaduslik, otse laboratoorne meetod.

Teater longib eesrindlikul meelelahutusel sabas, seepärast on parem uurida trende televisiooni näitel. Võsa Pets ja “Tõehetk” valitsevad inimeste mõistust ja hinge. Pets näitab elu nii, nagu ta on, lähtudes ortodokssest naturalismidogmast: ei mingit glamuuri, ei mingit õilist kraami, ei mingit pettust.

“Tõehetk” on läinud veel kaugemale ja tõestab teaduslike meetoditega iga esitatava väite: taustauuringud, psühholoogilised testid ja tõemasin annavad veenva ja realistliku tulemuse. Teaduslikule maailmavaatele rajaneb kogu ühiskond: tootmine, juhtimine, propaganda, meditsiin ja mis kõik.

Oli ülim aeg muuta teaduski rajuks meelelahutuseks, sellega on oivaliselt toime saanud nii “Tõehetk”, Houellebecq kui “Testosteroon”. Valest väsinud massidele meeldivad mainitud tõetooted väga. Houellebecqil ilmus eesti keeles juba teine raamat, “Tõehetke” vaatavad sajad tuhanded inimesed ja “Testosteroon” on “Rock’n’rolli” kõrval üks mõjurikkamaid Endla terendusi.

Tõe mürgitus on vältimatu

Tõega on nagu vitamiinidega, kui organism on kannatanud pikka aega vitamiinide või mineraalainete puudust, hakkab inimesel vitamiinide söömisest halb. Süda läigib, jõuetus, paanika. See on loomulik, sest organism käivitab ainepuudusel soiku jäänud mehhanisme.

Üleminek normaalsele olekule on vaevaline, aga pärast on parem olla. Palju parem. Milline ulumine ja hammaste kiristamine käib “Tõehetkega” kaasas! Aga mis teha, inimesed on sellised, nagu nad on. Tore oleks elada inglite keskel, paraku kohtame haldjaid ainult multifilmides.

Tõde käib närvidele, piiratud mõtlemisvõimega isikudki jõuavad mingil hetkel arusaamisele, et kui inimesed on monstrumid ja perverdid, võivad ka nemad ise olla küllalt vastikud tegelased. Loomalikud, ahned, rumalad, räpased või koguni kuritegelikud. Keegi ei taha olla selline nagu “Testosterooni” levilaulja või ajakirjanik, või tahavad kõik sellised olla, aga ei julge seda endale tunnistada.

Vahet pole, kindlasti hakkavad kinnisideede kammitsas kiduvad isikud “Testosterooni” sõimama. Keelekasutus pole nii noobel nagu geiklubi pressiesindajal, aga mis teha, kelnerid räägivad nii, nagu nad räägivad. See, et etenduses on mitu teadlast, kelle verbaalsele väljendusele pole ühtki etteheidet, ilmselt hüsteerikuid ei rahusta.

Hästi tehtud

Tõlge ladus, tekstivalik esmaklassiline, kujundus maitsekas, lavastajatöö korralik, näitlejad head ja lugu ise põnev, naljakas ja kiirete kurvidega. Ideaalne tükk, mitte midagi ei oska ette heita ega taha ka. Selliseid näidendeid on rohkem vaja, saab naerda ja elu üle järele mõelda, väga hästi tasakaalustatud.

Pärast “Kajakat”, “Kokkolat” ja “Rock’n’rolli” tekkisid mul teatavad kahtlused, aga nüüd on täiesti selge, et head ajad on Endlas tagasi. Väga mõnus on vaadata esmaklassilist vana kooli asja, isegi näitlejad ei mängi neid, keda nad tavaliselt mängivad - täielik müstika. “Testosterooni” peab vaatama, see on käsk.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: