Olla või mitte olla - see on lihtne küsimus, hoopis keerukam on vastata nendele kahele küsimusele, mille ette linnavalitsus oma alamad 16. novembril asetab.

Küsimused, kas soovite jalakäijate ala laiendamist ja kasiinode tegevuse piiramist, kõlavad ähmaselt, vastus neile peab aga olema konkreetne: kas “ei” või “jah”.

Kui elanikud pooldavad jalakäijatele autode üle õiguse andmist, venitatakse jalakäijate ala Rüütli tänavalt Pika, Vee, Lõuna ja Hommiku tänava vahele. Problemaatilisim selles alas on kesklinna tänavatest enim autoliiklusega koormatud Kuninga tänav.

Kas jala või autoga

Abilinnapea Raul Sarandi kinnitusel on linnakodanike otsustada, millega ja kuidas praegu remonditav Pühavaimu ja Lõuna tänava vaheline Kuninga tänava lõik ning hiljem kogu tänav kaetakse. Eelistavad inimesed jalutamisele autosõitu, ehitatakse traditsiooniline, eraldiseisva kõnni- ja sõiduteega tänav. Peaks rahvas jalakäijate ala laiendamise heaks kiitma, rajatakse analoogselt Rüütli tänavaga ühetasapinnaline tee.

Ülejäänud plaanitava jalakäijate ala piiresse jäävatel südalinna tänavatel on nii või naa suhteliselt tagasihoidlik liiklus. Enamik neist ristub Rüütli tänavaga, kust praegugi ei tohi eriloata üle sõita. Küll aga on paljud neist ääristatud parkivate autodega. Jalakäijate ala kehtestamise puhul peaksid autod koha leidma ala ümber olevatel tänavatel, kus praegu võib tasuta parkida.

Et vältida massilist parkimist jalakäijate alaga piirnevatel tänavatel, tuleks linnavalitsuse teedespetsialisti Toomas Tammela arvates tasulise parkimisala piire laiemaks tõmmata.

Annab uue hingamise

Idee muuta südalinn autovabaks kerkis juba eelmisel aastal. Toona tuli selle kui teoreetilise võimalusega välja linna liikluskomisjon.

Linnavalitsuse majandusosakonna juhataja Olav Avarsalu kinnitusel on ka paljud südalinna asukad ja ärimehed pöördunud korduvalt majandusosakonna poole ettepanekuga üks või teine tänav kas või suveks autodele sulgeda. Siis saaksid nad tänavale välikohviku või müügileti üles lüüa.

“See võib anda kesklinnale uue hingamise küll,” nõustus Avarsalu.

Ei ole aga head halvata. Seoses jalakäijate ala loomisega muutub kindlasti mõnevõrra ebamugavamaks ettevõtete varustamine kaubaga.

Eesti kaubandus-tööstuskoja Pärnu piirkonna juhataja Toomas Kuuda toonitas, et jalakäijate ala laiendamise esimeseks tingimuseks olgu see, et olemasolevad ettevõtted peavad saama tegevust jätkata.

“Ilmselt on tegemist projektiga, kus tuleb üheksa korda mõõta ja üks kord lõigata,” ütles Kuuda. Konfliktide ärahoidmiseks on tema sõnul hädavajalik, et linnavalitsus peaks enne otsuse langetamist kõigi osalistega läbirääkimisi ja leiaks kompromissid.

Tammela kinnitusel autode kesklinnast eemale tõrjumine märkimisväärset lisakoormust kõrvaltänavatele ei tooks.

Põhikoormus langeb Avarsalu ütlust mööda Ringi tänavale ning Aia ja Pika tänava ristmikule. Ta märkis, et Ringi tänav vajaks juba praegu remonti. Ent kuna seal tuleb välja vahetada ka maa-alused kommunikatsioonisüsteemid, oleks mõistlikum oodata, millal Pärnu Vesi selle jaoks Euroopa Liidu fondidest raha leiab.

Autojuhtidel tuleks harjumusi muuta

AS Pärnu Vee arendusjuhi Mati Juursalu sõnade järgi on lootust raha saada 2009. aastal. Et torutööd on arvestatud nelja aasta peale, võib juhtuda, et sõidukid peavad Ringi tänaval kuni 2013. aastani aukude vahel laveerima.

Kuidas, millega ja kui paljud südalinna kolmeteistkümnest sissepääsust sulgeda, ei ole veel selge. Üks võimalus oleks Tammela sõnade kohaselt kasutada tõkkepuid.

See oleks kallim lahendus. Odavam oleks kasutada liiklusmärke. “Meie liikluskultuur on aga kahjuks selline, et ainult märk inimesi ei mõjuta,” leidis Avarsalu.

Ehkki küsimus, kas toetate jalakäijate ala laiendamist Pärnu kesklinnas, viitab sellele, et linnavalitsus on juba oma otsuse langetanud ja küsib nüüd vaid toetust, saab linnapea Mart Viisitamme kinnitusel rahva hääl otsustavaks.

“Kui rahvas ütleks praegu oma jah-sõna, oleks mõistlik aeg alustada võib-olla järgmine suvehooaeg,” pakkus Avarsalu.

Pigem meelsuse uurimine

Arupäring jalakäijate ala kohta annab linnavalitsusele võimaluse midagi teha või tegemata jätta. Hoopis kahtlasema väärtusega on küsimus, kas toetate kasiinode tegevuskohtade piiramist Pärnu linnas.

Nagu lausus Sarandi, ei anna rahvaküsitlus linnavalitsusele õigust ettevõtjale öelda, et ühte või teise kohta kasiinot rajada ei tohi. Seega on Sarandi sõnade järgi tegemist pigem meelsuse uuringuga. “Aga midagi peab ju tegema ja kusagilt peab alustama,” ei taha Sarandi püssi põõsasse visata.

Eesti hasartmängude korraldajate liidu tegevdirektor Tõnis Rüütel leidis, et küsimuse selline asetus meenutab mõneti keskerakondlike küsimisi, kuhu soovitud vastus on juba sisse kirjutatud. “Objektiivselt loen ma sellist küsimuse asetust ebasiiraks, et mitte öelda veel halvemini – variserlikuks,” sõnas Rüütel.

Hasartmänguseadus paneb ettevõtjale kohustuse küsida kohaliku omavalitsuse nõusolekut kasiino rajamiseks. Samal ajal, nagu Avarsalu kinnitas, pole ei hasartmänguseaduses ega Pärnu õigusaktides kirjas ühtegi konkreetset alust, millele tuginedes saaks linn öelda, et tema arvates ühte või teise kohta kasiinot rajada ei tohiks.

Ühe häbistava hoobi on linnavalitsus juba saanud. Kevadel keeldusid nad tegevusluba andmast AS IMG Kasiinodele mängupõrgu avamiseks Silla turul. Kasiino andis linnavalitsuse seepeale kohtusse ja linnavalitsus jäigi teiseks. Tõsi, kasiino uksed on siiani suletud, sest linn kaebas otsuse edasi ja kohtuistungit pole veel toimunud.

Linnavalitsus pingutab muskleid

Peale IMG Kasiino on linnavalitsus keeldunud tegevusloa andmisest mängusaale avada soovinud AS MC Kasiinodele ja OÜ Olimp Grupile. Kui inimestel on ükskõik, kus kasiinod tegutsevad, saavad need ettevõtted kohe loa.

Kui rahvas toetab kasiinode kasutuskohtade piiramist, paneb linnavalitsus paika konkreetsed kriteeriumid kasiinodele tegevusloa andmiseks. Nõnda, et tulevased kasiinorajajad teaksid, mis juhul neil tuleb linnaga vägikaigast vedama hakata.

Juba on valminud üks eelnõu kavagi. Selle kohaselt moodustaks linn sõltumatu komisjoni, mis hakkaks hindama kasiinode asukohtade sobivust. “Näiteks ütleme, et 300 või 500 meetrit koolist või lasteaiast ei tohiks olla kasiinot,” sõnas Avarsalu.

Nii oleks kasiinoärimehel juba enne investeeringute tegemist selge linnapoolne seisukoht. Ta saaks kohtuvaidlustest pääsemiseks rajada hasartmängukeskuse sinna, kus linnal selle avamise vastu midagi ei ole.

Avarsalu kinnitusel ei taha linn suruda kasiinosid kindlasse linnarajooni ega peletada neid mingist linnajaost välja. Ehkki linnavalitsuses on arutatud ka võimalust suunata kasiinod ühte kindlasse kohta, näiteks kesklinna. “Aga me ei suutnud enda jaoks põhjendada, miks valisime just ühe koha, aga jätsime teise välja,” tunnistas Avarsalu.

Avarsalu lisas, et suur osa kasiinodega tekkida võivatest probleemidest langeb ära tuleval aastal jõustuda võiva uue hasartmänguseadusega. Selle kohaselt tohib kasiinode minimaalseks mänguautomaatide arvuks olla 30 senise kaheksa asemel. Vaid kaks Pärnus praegu tegutsevast üheteistkümnest kasiinost vastab neile tingimustele. Loodavas seaduses antakse omavalitsustelegi vabamad käed kasiinode tegevuse piiramiseks.

Hasartmänguseaduse jõustumine ei sõltu aga kuidagi sellest, kas pärnakad ütlevad kasiinodele “jah” või “ei”. “See on nagu vedurist vagunite ettejooksutamine,” andis Rüütel oma hinnangu.

Kallis lõbu

Küsimusi, mida inimeste käest pärida, keerles enne, kui volikogu need möödunud kuul lõplikult kinnitas, mitu. Näiteks kas ranna rajooni ristmikel kaotada parema käe reegel, mida arvavad inimesed uuest sillast ja kuidas nad suhtuvad linna maade koristamise koormisesse. Ühel või teisel põhjusel praagiti need aga välja.

Lõppkokkuvõttes jäigi linnavalitsuse turvaspetsialisti Simmo Saare – tema juhtida on küsitluse tegemine - sõnul sõelale vaid küsimus kasiinode kohta. “Et seda üksi pole mõtet küsida, sai kompromissina jalakäijate ala sinna sisse jäetud,” seletas Saar.

Mõlemad küsimused on pärit majandusosakonnast. Inimkeelde aitas need panna linnavalitsust nõustav kommunikatsioonibüroo Jugaste, Liiva ja Seimann.

Rahva meelsuse uurimine läheb maksma ümmarguselt 300 000 krooni. “Sellega tuleme välja küll, aga ega üle midagi eriti jää – kallis lõbu on see rahva arvamuse küsimine,” tähendas Saar. Suur osa rahast kulutatakse küsitluse reklaamimiseks. Samuti on vaja luua side kümne küsitluspunkti vahel ja maksta küsitlejatele palka.

Kas küsitlejad oma palga ausalt välja teenivad, alles selgub. Viisitamm pakkus, et vastajate arv võiks jääda 500 ja 5000 inimese vahele.

Pärnu esimese rahvaküsitluse tulemused peaksid linnasekretär Tiina Rohti andmetel selguma 22. novembril.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 1