Raamat on igati väärt lugemine ja loodetavasti lisab Jaapani keisri külaskäik kirjandussündmusele omajagu meedia kaalu. Igatahes Kalle Kurg, kes esindatud antoloogias nii haikuvaliku kui saatesõnaga, lubas köite keiser Akihito öökapile toimetada.

Lihtne vääralt mõista

Haikuluulet on lihtne vääralt mõista. Haiku on pärit Jaapanist, meile kaugest ja võõrast kultuurist. Erinevalt jaapani mangadest, arvutimängudest ja õudusfilmidest on see õilis kunstiliik saanud alguse kauges hämaras ajaloos.

Kujutage ette ühiskonda, kus ülikud luuletavad - kirjutavad joomingute käigus ja teevad seda väga hästi.

Sellisest imelikust maailmast tuleb haiku. Siia, kus luule pole hedonistide elustiili ega isegi mitte riigi kultuuripoliitika osa. Tuleb kohale ja saab hakkama.

Haiku pole eesti kirjanduses uus, juba Johannes Vares Barbarus kirjutas haikusid.

1980. aastatel ilmus esimene suurem eesti haikude kogumik “Kõik siin maailmas”, see kaunis köide on mahult uuest antoloogiast vaid kolmandik. Minu tagasihoidliku eksperthinnangu kohaselt on uus valik ka haikuluule olemusele lähemal.

Staaride paraad

Nüüd asja juurde. Eesti haikuautorid on esinduslik seltskond: Jaan Kaplinski, Viivi Luik, Andres Ehin, Uku Masing, Aleksander Suuman, Ilmar Laaban, Urve Karuks, Tarmo Teder, Wimberg ja juba varem mainitud Barbarus.

Peale selle hulk vähemtuntud autoreid ja Viljandi kandi harrastusluuletajaid, kellest nii mõnigi on kirjutanud õige häid asju.

Iseäranis tuleb esile tõsta disainer Tõnu Kukki loomingut: “Suitsutares kilk / linnakorteris prussak / saatkonnas lutik” (lk 221). Ka Are Haabil on erk haikunärv: “Punane rätik / kinnipigistet silmil / - see ongi kevad” (lk 269).

Kiusatus haikusid kirjutada on suur, põhjusi on õige mitu. Esiteks on haiku lühike, kolm rida ja seitseteist silpi – tundub väga lihtne kirjutada. Teiseks, kogu see zen-budism ja kaduvuse esteetika tundub olevat õilsam kui lihtsalt kirjandus. Vorminõuded on väga selged: kindel teemavalik, silbistruktuur ja meeleolu.

Eemalt vaadates lihtne

Ometi pole keerulisemat kirjandusžanri kui lühivorm. Tavaluules saab mõttepuudust varjata riimide, rütmide, ilukõla ja armuininaga. Kompositsioon pole pikemas luuletuses tähtis, mölamassiiv asendab vormi. Lühikeses luules ei saa aga keegi kõiki ilusaid sõnu ja õilsaid teemasid üles tähendada ning lugeja jääb uimastamata.

Üks levinumaid viise haikuluulet valesti mõista on taandada see lüüriliseks looduspildiks. Sellist hämatust on ka Kärneri antoloogias. Lihtsalt seletades on kvaliteethaikule esitatavad nõude järgmised.

Esimene rida on algus, teine rida on keskpaik, mis arendab algust edasi, ja kolmas rida on üllatav lõpp. Võime toimivat haikut võrrelda suusahüppega, kus esimesed viis silpi on hüpe rajale, järgmised seitse silpi on laskumine hüppemäelt alla ja viimased viis silpi on hüpe – lahtirebimine kõigest ootuspärasest ja loogilisest.

Kohustuslik hullumeelsus

Teatav hulluse annus on haikus möödapääsmatu, selleta haiku tööle ei hakka. Võrdleme kahte haikut. Esiteks Ellen Niidu oma: “Suitsupääsuke / Vidin ja sööst ja lend / pojad ja kodu” (lk 65). Teine Henn-Kaarel Hellatilt: “Nahkhiirelennust / puude vahel ma aiman / teed sinu juurde” (lk 53).

Esimene on lihtsalt looduspilt, milles ei juhtu midagi, veel vähem saab juhtuma lugeja meeleseisundis. Teises seevastu saab viies viimases silbis peale teemamuutuse teoks autori eneseväljendus ja vaimne selginemine. Kes on näinud nahkhiire lendu, mõistab. Nahkhiir ei liigu sujuvalt ja sirgjooneliselt nagu lind, vaid rapsib siia-sinna peaaegu kaootiliselt. Hellati haiku on igati õnnestunud.

Meistritöid on antoloogias üllatavalt palju, ligi kolmkümmend. Mõni näide. Suuman: “Kui kuulen sõna / trend, käsi automaatselt / varjab haigutust” (lk 46). Ehin: “Joon veini seni / kuni kirsside kohal / paisub noorkuu täis” (lk 50).

Võimsaid esitusi on ka Kalle Kurel: “Ämber on kaevus / Kanad tõstavad tiibu / Luiged lähevad …!” (lk 61), Urve Karuksil: “Raamatulehed / liimist lahti kuivanud / Sõna veel köidab” (lk 94), Tarmo Tederil: “Öösel kluuksatab / kurvalt ilma õlleta / külmutuskapp” (lk 128) ja Peep Ilmetil: “Langenud lumest / mis võiks olla veel puhtam? / Lumi mis langeb” (lk 96).

Haiku pole midagi sellist, mida saaks välja mõelda või kursustel omandatud lihtsate töövõtetega valmis vorpida. “Kõik on kusagil …” koosneb suures osas haikudest, millega ei oska midagi peale hakata. Toon mõne näite.

Malle Talvet: “Pruunidelt puudelt / pärastlõunale laotub / igaviku lõhn” (lk 80), Leili Andre: “Ütle kui oskad / kelle südamevalust / õisi loob sirel” (lk 175), Venda Sõelsepp: “Lehesadu käes / Lihtsaid sõnu tahaksin / kaunimalt öelda” (lk 110), Viivi Luik: “Vii minu hingest / sügise laulune tuul, / oma nukker hääl!” (lk 29). Aitab!

Haiku on inimsõbralik, isegi kehv haiku saab loetud sekunditega, ta ei riku sul õhtut nagu suvaline proosaraamat. Seevastu meisterhaiku jääb sulle elulõpuni meelde, ehkki tema lugemiseks ei kulu minutitki. Hämmastavalt ökonoomse asja on jaapanlased välja mõelnud.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: