Tehnikahuviline Aivar Palk teab talu kaheksat põlve

Põldudevahelist teed alla hüvakätt jääb vöörusega talumaja. Selline, nagu neid ehitati enne Teist ilmasõda. Peremees Aivar Palk on palavikust jagu saamas ja uurib päiksepoolses toas laua taga 1953. aastal väljaantud mootorrattajuhi õpikut, paksu ja kergelt kollakaks tõmmanud lehtedega, aga kaante poolest hea väljanägemisega raamatut. Miks?

“Mind huvitavad IŽ-mootorrattad, taastan neid enda hobiks ja siit need teadmised tulevadki. Tänapäeval, kui tegeled nende ratastega, siis mujalt seda kirjandust ei saa ju enam,” seletab Palpa talu peremees kerge muigega ja sirutab käe, haaramaks värvipildipakki uhketest mootorratastest. Sellistest, mida noorem põlvkond näeb 50ndate-60ndate elu kajastavates kinofilmides.

“Kahju on, et see lähiajalugu niimoodi ära kaob, meie isad sõitsid nende ratastega, see on alles 30-40 aastat tagasi,” nendib ta.

Piltidel on punased ja rohelised kiiskava nikliga mootorrattad, mille juppe on enda sõnutsi eluaeg tehnikahuviline Aivar otsinud prügimägedelt, laatadelt, küladest kellegi kaudu. Raske ja töömahukas ettevõtmine, aga taastajale on tähtis, et kätetöö saaks algkuju ja sinna juurde käiks ajastutruu riietus. Hansapäevade ajal lubab ta tulla Pärnusse oma motikaid näitama.

Vanasõidukihuvi kõrval on Aivari teinegi hobi, mis ilmutab ennast soojas päikesepaistes esialgu veel uimase, kuid kohustusliku puhastuslennuga.

“Mesinduse huvi on põlvest põlve ja tänu isale külge hakanud,” räägib Aivar ja ütleb, et oma aia taimede tolmeldamine annab tööd mesilindudele ja talle endale on see kümmekonna taruga toimetamine samuti väike tegevus.

“Mina olen kogu aeg siin elanud, see talukoht on Põhjasõjast saadik püsinud, hakkab 1727. aastal Jüri-nimelisest mehest pihta, mina olen seitsmes põlv ja poeg on kaheksas siin,” laotub kohaliku kodu-uurija Elmu Rukki, kirikuraamatute ja lähedaste abiga joonistatud sugupuu nagu suur kaart laual lahti.

Kaelase mõisa järgi võttes oli see esimene talu, millest paruni valdused pihta hakkasid ja mille 23. aprillil 1882 ostis Aadu Palgi endale 2000 hõberublaga.

“See koht on säilinud tänu isale, kes sõjaväest tulles otsustas maale jääda ega läinud linna õnne otsima,” ütleb Aivar ja soovitab vaadata tagasi sõites kivihunnikuid ja üksikuid puid, mis on nagu kunagiste suurte ja põliste talukohtade mälestussambad.