Tühjadel tänavatel uitab tuul. On vaikne laupäevaõhtu. Elab ju Pärnu sügisest kevadeni endassetõmbunud elu. Endlas süttivad tuled. Publik on seekord maalt ja teistest linnadest. Ei ühtki tuttavat pärnakat! Äkki nad pelgavad, et Andrus Kivirähki “Rehepapp” on kui otsejutt neistsamadest jamadest, millega raekoda on linnakodanikud ammu ära tüüdanud?

Tuled kustuvad ja algab hoopis keeruline mõistujutt. Priit Pedajas, kel regilaul ja muistsed rütmid veres, laseb näitlejatel lavale tulla takustes ürpides. Ja kasimata peade, mustade muside ning räigete kommetega. Lavakujunduseski valitseb ürgne lihtsus: kunstnik Pille Jänes saab hakkama vaid nelja-viie heinasao ehk nagu Pärnumaal öeldakse – kubuga.

Need kubud on nagu heietused regilaulust, monotoonsed ja igal järgmisel hetkel siiski uued, sest nad liiguvad kui tegelased ühest stseenist teise. Äkki ongi need tuimad heinamütakad juhmi orjarahva võrdkujud?

Tekstid vahetuvad maagiliste tantsudega, kratid lendavad üle tegelaste peade, müsteerium võtab hoogu. Kevadpäeva uimastav hapnik veres ning Pedajase monotoonsed rütmid-loitsud suigutavad etendust vaatama tulnud vanainimese tukkuma. Peagi ilmuvad päris viirastused.

Lavakunstikooli 22. lennu poiste-tüdrukute hulgas kargavad laval ringi soomeugri ürgtüübid Halose Tarja, Lääne Juku, Laari Mardi kujul. Oh sa jestas, vist olengi magama jäänud? Ega ma ometi veel norsanud, pärin küljeluult. Tema aga naerab rõkkavalt. Ei saa aru, kas mind või etendust? Parem on abitust olukorrast mitte välja teha ning lasta saatusel end kanda.

Uni tuleb taas ning šamaan Pedajas teeb minuga mida tahab: kannab mu Siberi taigasse, New Yorgi majadetihnikusse, Jämejala geeniuste palatisse. Kõikjale, kus inimlik rumalus ja tiibadeta ambitsioonid omavahel kummalisi suurvorme moodustavad.

Enne kui päris sügavasse unekuristikku jõuan kukkuda, lõpetab Pedajas oma nõidusune esimese vaatuse ära. Rütmistatud tegevus peatub, kõlab paar-kolm realistlikku repliiki ja rahvas tormab puhvetite poole.

Vaheajal näen jalutusruumis üht tuntud naispoliitikut, kes koos oma kaasaga on just tulnud väikesest saalist.

Seal mängitakse tükki mingist kunstigalerii omanikust, kellele kauge Ameerika väikelinnas tahetakse tuult alla teha. Poliitik soovitab mul hirmsasti seda lugu vaatama minna. Milleks? Kas selleks, et kunstimuuseumi linnast välja kihutamise reality-show veel sügavamalt mu hinge kratsiks?

Etenduse teises vaatuses tekib lugu, mis eendub monotoonsest regivärsist. Armastuse kolmnurk kui melodraama mootor käivitub lõpuks ometi. Tekib inimlik huvi ja kaastunne lootusetult armunute vastu. Ja ka äratundmisrõõm, sest kes meist poleks pidanud piinlema vastuseta armuvalus või hoopis taluma armuobjektina kellegi ahistavaid rünnakuid.

Kubjas (Nero Urke) oma kuutõbise kiindumusega mõisapreilisse ja talutüdruk Liina (Mari-Liis Lill) koerakiindumus omakorda kupjasse tekitavad isu lugu edasi vaadata. Edasi vaadata selleks, et teada saada: kas äkki juhtub ime ja paarid leiavad oma õnne?

Etenduse süda, draama vaieldamatu keskpunkt ja naba paiknevad stseenis, kus Rehepapp viib kokku Liina ja Kupja. See on Romeo ja Julia lugu kaasajas. Kui Veronas hukutas armuloo sobitamatu seisustevahe, siis Pärnu teatri laval purustab õrna armuvaasi ümbritseva seltskonna tölplus ja matslus. Kahju, väga kahju on, et lavastuse peastseen suhteliselt kiiresti ja pealiskaudselt maha vuristatakse. Suhte - selle analooge leiab Puškinist kuni Tammsaareni - sõnum jääb niimoodi poolikuks.

Aga ehk viib vaataja kaasa teise, kuigi primitiivsema, jäledama ja ühtlasi veelgi tugevama sisenduse? Sisenduse, mille sõnum on järgmine: see, kes oma õnne nimel on valmis teisele sitta sisse söötma, peab lõpuks omaenda sita alla neelama! Tõsi ta on. Kõik, mida sa teed teistele, teed sa kõigepealt iseendale ...

Muidugi pole ei Kivirähk ega Pedajas, ei Pille Jänes ega lõpukursuse tudengid pingutanud selle nimel, et lavastusega rahvale üksnes moraali lugeda. Suured kunstiteosed on paljukihilised ja otsejutu taga peitub mõistukõne ning mõistujutu taga omakorda veel suuremad kujundid. Milline on “Rehepapi” peasõnum tänapäeva Pärnule ja kogu Eestile?

Tuleme naisega läbi tühja Rüütli tänava ja silmis-kõrvus undab edasi rehepappide kasuahne ning matslik maailm. Meile tuleb vastu eesti keelt kõnelev abielupaar Rootsist. Nad kiidavad linnakese peatänavale laotud munakivivalli. Muuli kujundit nad muidugi pole sellest välja lugenud.

Ja jalakäijate ebamugavust ning poeomanike muresid nad ei jaga, sest neil siin poodi pole ja ise poes ka ei käi. Jutt jõuab kunstimuuseumini ja selle mahamüümine mõnele ärimehele on rootslaste silmis asjade täiesti loomulik käik. Mu jumal, rehepapid elavad ka teisel pool merd ja isegi vanades kuningriikides!

Mida aga tähendasid hiljutisel miitingul raekoja ees abilinnapea Raul Sarandi suust kõlanud sõnad, et mitte kõiki väärtusi ei tohi ega saagi rahas mõõta? Kas see käib ainult pataljoni ja sõdurpoiste kohta või on kevad linnavalitsuse mõttemaailma uusi tuuli toonud?

Kas tõesti hakkab ükskord ometi rehepapluse aeg Pärnus mööda saama?

Mark Soosaar, Riigikogu liige

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0