Oleksid sa külm või kuum

Ja vastab väga teravmeelselt: „See, kes eitab tõe olemasolu, möönab tõe olemasolu, sest kui tõde ei ole, siis on tõde see, et tõde ei ole. Kui aga miski on tõde, peab tõde olemas olema.“

Ervin Õunapuu on juba aastaid olnud selle väite elavaks kinnituseks: järjekindlalt kuulutab ta tõde sellest, et tõde ei ole, mõnikord päris õnnestunult, mõnikord mitte.

Vahetult enne „Pühamatest pühamate“ teise etenduse algust jälgisin Endla teatri Küüni kogunenud publikut. Palju seda polnud, vahest viiekümne ringis.

„Draama?“ kõlab kuskilt paremalt keskealise bariton. „Noh, eks vaatame ...“

„Mh, Jeruusalemm?“ küsib üllatunud naisehääl veidi kaugemalt. Mitte väga kaugelt, sest saal on, nagu öeldud, pooltühi.

„Käisin esietendusel ja mõtlesin, et vaatan täna igaks juhuks uuesti,“ ütleb keegi. „Kuidas oli?“

Vastuseks vaid õlakehitus.

Samasuguses kimbatuses ja niisama kõhkleva õlakehitusega tõusin pärast etenduse lõppu püsti minagi, iseäranis seetõttu, et olin lubanud kirjutada arvustuse.

Mida öelda?

Mida küll öelda? Positiivsest alustades: kujundus oli hea, vähemalt mulle meeldis, sellega saab Õunapuu väga hästi hakkama ja selle nappusele vaatamata mängisid näitlejad oma koha ruumis väga hästi välja.

Tõsi, võib-olla oli mõni kujunduslik paralleel (näiteks püha Hieronymus etenduse lõpuosas) ühelt poolt liiga lihtne, teisalt aga vähem asjasse pühendunuile mittemidagiütlev.

Kuna autor on religiooni teemaga tegelnud palju, ent äratuntavalt pealiskaudselt, on näidendis paar teoloogile päris vahvat äratundmist pakkuvat kohta, samuti mõni õnnestunud dramaturgiline element. Kahjuks neutraliseerivad selle kõik sügavamõtteliselt kõlav, ent sisutühi dialoog, ühekülgselt ülepingutatud mängustiil ja banaalsevõitu käibenaljad.

Kui sisu toetaks, võiks näitlejate mäng haarata (nojah, tekst tuleks ka korralikult pähe saada), aga paraku on sisu asemel mahakeeratud vindiga grotesk.

Propaganda, kunstilises vormis

Nagu ennist öeldud, on Õunapuu eesmärk taas kord tõde kuulutada, nii et tegemist on eeskätt propagandateosega, mida on üritatud valada kunstilisse vormi.

Paraku on see ürituseks jäänudki, sest umbes üheksakümnest minutist, mis etendus kestab, näivad esimesed kaheksakümmend viis olevat üsna suure pingutusena loodud ajatäide – viieminutilisele etendusele ei hakkaks ju keegi tulema.

See ei tähenda, nagu oleks kõik algusest peale selge. Õigupoolest ei ole peaaegu kuni lõpuni selge peaaegu mitte miski, üksnes õlakehitustunne suureneb iga hetkega. Võib-olla seetõttu, et ootused olid päris suured, kuna Õunapuu oma parimal tasemel võiks olla heaks illustratsiooniks ilmutusraamatu sõnadele sellest, et leigele tuleb alati eelistada külma ja kuuma.

Lõpuminutitel õlakehitus ei kao, vaid kulmineerub piinliku küsimusega: kas ta tõesti ainult seda tahtiski öelda? Milleks kogu see töö, mida on teinud näitlejad, raha, mida kulutab publik, kõvadel toolidel istumise vaev ...

Uus või igavene puberteet

Kord ühe laulatuseks valmistuva paariga vesteldes küsisin pruudist ligi kaks korda vanemalt peigmehelt, kas tema kavatsused on tõsised või on tegemist sagedase keskeas avalduva sooviga hankida noor naine ja Porsche. Peigmees vastas ehmunud küsimusega: „Kust te teadsite, et mul Porsche on?“

Näib, et vanal heal Ervinil väljendub uus puberteet (või on see igavene puberteet?) teisiti: soovis jätkuvalt oma tõde kuulutada, mis sest, et kõik on juba tuhat korda öeldud ning oskused ja väljendusvahendid ei kanna.

Millegipärast meenuvad mulle koos sõpradega keskkooli ajal koolilaval tehtud sketšid või ülikooliaegne niiii ... sügavmõtteline ja tark jutt teiste studioosuste seltsis, mida meenutades tahaks näo ei tea kui sügavale ära peita.

Aga teate, küsige teiste vaatajate arvamust ka. Küsige nendelt, kes ei ole vaimulikud ega teoloogid. Sest vaimuliku ja teoloogina ei oska ma selle etenduse peale ... teha muud kui õlgu kehitada.

Et vältida valesti arusaamist: oleme Erviniga tuttavad ja ta on mulle isiklikult väga sümpaatne inimene.

Ervin Õunapuu autorilavastus

“Pühamatest pühamad”

alates 6. oktoobrist

Endla teatris.