Käesolev sügis on Eesti filmile olnud üllatavalt hea. Lühikese aja jooksul on suure publikumenuga käidud seenel ja puhastutud vastuoluliste arvamuste puhastustules, kuid see pole veel kõik.
Miks eestlanna justnimelt Pariisi läks?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tuleb välja, et ka Pariis pole ühele tublile eestlannale sugugi kaugel, kuigi mingile ühtsele seisukohale jõuda, kas see reis oli ka midagi väärt, on hoopis omaette teema.
Ühest nimetust Eesti väikelinnast pärit Annel (Laine Mägi) avaneb võimalus töötada Pariisis. Pärast lühikest heitlust endaga otsustab naine pakkumise vastu võtta ja siirdub Prantsusmaale, asudes elatist teenima väliseesti vanaproua Frida (Jeanne Moreau) koduabilise ja hooldajana.
Esialgu üsna lihtsana paistnud amet osutub tõsiseks väljakutseks, mis paneb proovile alandliku loomuga eestlanna kannatuse, sest tõrksa suurilmadaami nõudmisi pole kõige parema tahtmise juureski lihtne täita.
Kõigest hoolimata tekib naiste vahel sõprus, mida ei suuda väärata isegi üllad eesmärgid ja head kavatsused. Leppimine tuleb ja igaüks leiab endale koha, mis lõppkokkuvõttes pole eriline üllatus.
„Eestlanna Pariisis“ ei ole halb film, kuid see ei ole ka hea. Sellele on üldse väga raske hinnangut anda, sest nii kiitus- kui laitusväärset leidub linateoses võrdsel määral.
Kõige häirivam oli filmi juures põhjendamatus. Miks Fridale hooldajat vaja oli? Miks just Anne seda ülesannet täitma valiti? Miks ta selle töö peale üldse läks, kui kohe algusest on selge, et ta seda väga teha ei taha?
Need on vaid üksikud küsimused, mis ekraanil toimuvat jälgides pähe kargavad. Vihjeid küll puistatakse, kuid otseseid vastuseid ei anta, mis muidugi ei tähenda, et neid üldse ei ole. Tõenäoliselt isegi on. Kui mitte mujal, siis vähemalt stsenaristi peas, kuid sellest jääb paraku väheseks.
Tegu pole ju mingi müsteeriumiga, mille puhul tuleb publikut puändi huvides meelega teadmatuses hoida, vaid filmiga elust enesest. Elu aga järgib teatavaid reegleid, mis enamasti alluvad loogikale ja on põhjendatud.
Samuti on probleeme usutavusega, eriti kõiges, mis puudutab peategelast.
Kui kogemustega hooldaja tõttab esimeste raskuste ilmnemisel hoolealusega nendest kohe oma tööandjale kaebama, ei mõju see just kõige veenvamalt, ja sellega muutub kahtlaseks kõik ekraanil toimuv. Võib-olla taotluslikult, kuid ilma kindlate tõenditeta on väga raske autori kavatsusi aimata.
Tugevaks küljeks võib seevastu pidada osatäitmisi. Kolmest kesksest rollist kaks on väga hästi välja mängitud, mille peamiseks põhjuseks on ilmselt keskmisest vähe tugevam materjal.
Just bravuurika vanadaami ja temast mitukümmend aastat noorema endise armukese lugu on see, mis teeb filmi vaadatavaks. Ülejäänu on lihtsalt sideaine ja sealjuures mitte just kõige kvaliteetsem. Pigem lihtsalt vajalik.
„Eestlanna Pariisis“ jätab kindlasti väga paljuski soovida, kuid selles on piisavalt elemente, mis panevad puudujääkidele läbi sõrmede vaatama.
Pariis on ainult tüütu butafooria. Ilus, seda küll, isegi oma klišeedes, teatud mööndustega päevakajalinegi, kuid samal ajal tarbetu ja eksitav. Oluline on hoopis tunne, mis pärast tiitrite ilmumist põue pakitsema jääb, ja tuleb tunnistada, et valdavas osas on see positiivne.
„Eestlanna Pariisis“
Stsenarist-režissöör Ilmar Raag.
Eesti kinodes, sealhulgas Pärnus alates 12. oktoobrist.