Riigikogu päevakorda kerkinud apteekide asutamispiirangute muutmine ei tekita elevust pärnumaalastes, kelle kodukohas kas või peale makstes rohupoodi pole – retseptiravimi järele tuleb sõita kümneid kilomeetreid või paluda mõnda tuttavat, et see linnast rohu välja ostaks.
Pärnu maakonnas on ravimiameti andmetel 38 apteeki, neist 23 Pärnus. Kõige tiheasustatum apteegiasula on Vändra alev, kus 3,3 ruutkilomeetril on kolm rohupoodi, kaks neist asuvad vastastikku üle tänava, üks tervishoiukeskuses.
Seevastu Varbla ja Tõstamaa vallas ehk ühel kaheksandikul Pärnumaast ei ole 575 ruutkilomeetril ühtegi apteeki. Milline võluvits tooks asutamispiirangu kaotamisel apteegid sellesse piirkonda, kui kuus aastat tagasi põhjendati selle kehtestamist kui vajadust edendada tervishoidu maa-apteekide kaitsmise kaudu? Tegelikkuses võitsid linnad ja suured apteegiketid, seda kinnitab artikli juures olev kaart.
Piirangute piigid
Vändra südames Vana Turu apteegis ostu teinud keskealine naine ütleb, et kuigi neil on alevis kolm apteeki, jääb see talle käimise tee äärde ja siia on mõnus otse uksest sisse astuda nagu vanasti.
Tavapärase apteegikauba väljapaneku kõrval hakkavad silma mõnus jalapuhkamise nurk paar astet müügisaalist kõrvale ja vitriin kirjaga “Veterinaaria”.
“Meil on vetapteek siin ka olemas, aga see ei ole laupäeviti lahti ja siit saab osta oma lemmikutele ussi- ja kirburohtu, kanadele vitamiine,” seletab apteeker Valve Mägar.
Alevis kolme apteegi vahel Mägari sõnade järgi konkurentsi ei ole, igaühel on oma klientuur ja veidi erinevad lahtiolekuajad. Seda, et apteekide asutamispiirangute kaotamise järel Vändrasse veel mõni ravimimüüja tuleks, ta ei usu.
Apteekide teemale on sel nädalal andnud hagu õiguskantsler, riigikogu liikmed, apteekrid ja ravimituru asjatundjad. Ühed on poolt, teised vastu ja vastasseisu võitlusväljal pole kohta neil, kelle huvides ravimite ostuvõimalust laiendatakse.
Tulemus on ülesanne parlamendi sotsiaalkomisjonile algatada ravimiseaduse põhiseadusega kooskõlla viimise eelnõu. Muudatuse järel peavad ravimid olema tarbijatele üle riigi kättesaadavad võimalikult headel tingimustel ja säilima apteegipidajate ettevõtlusvabadus.
Häädemeeste apteegi omanik proviisor Andrus Soopalu nendib, et asutamispiirangute kaotamine ei too maale ilmselt apteeke juurde, sest apteegiketid ei tule linnadest välja hõreasustusega piirkondadesse.
“Maal on apteekrid suure algustähega, ise omanikud, proviisorid,” ütleb Soopalu ja arutleb, et võib-olla väärtustatakse apteekide lisandudes apteekri elukutset rohkem, sest selleks, et rohtude maailmas orienteeruda, on vaja viis aastat õppida ja siis veel viis aastat töötada, et hakata apteeki juhatama.
“Inimene otsib teenust, kus teda nõustatakse, temaga suheldakse, aga meil riigis ei peeta apteeki tervishoiuasutuseks,” nendib Soopalu, pidades silmas näiteks riiklikult reguleeritud ravimite hulgi- ja jaemüügi hindu, käibemaksumäära.
Luba liisuvõtmisega
Ravimiameti tegevuslubade ja inspektsiooni büroo juhataja Inge Mäe jutu järgi kehtivad piirangud apteegi avamisele 2006. aastast. Linnas ei saa avada uut apteeki, kui ühe apteegi kohta on vähem kui 3000 elanikku. Apteegi asutamise piirangud on sätestatud ravimiseaduses.
“Kui mõni apteek suletakse või muutub elanike arv ning tekib nii-öelda vaba koht, see tähendab ühe apteegi kohta on rohkem kui 3000 elanikku, siis avaldatakse vastav teave ravimiameti veebilehel ja kõik soovijad saavad esitada taotluse, kelle hulgast liisuheitmise teel valitakse ettevõtja, kes saab õiguse apteeki teha,” selgitab Mäe. Lisades, et olemasolevat apteeki saab linnas ringi kolida 500 meetri raadiuses.
Maapiirkonnas, seega alevis, alevikus, külas saab uue apteegi avada, kui olemasolev jääb avatavast apteegist kaugemale kui üks kilomeeter.
“Loomulikult peavad olema täidetud teised tegevusloa taotlemiseks ja apteegi avamiseks vajalikud tingimused, sealhulgas peavad olema nõuetele vastavad apteegiruumid ja sobiva kvalifikatsiooniga apteegijuhataja,” mainib Mäe.
Nõuded apteegi ruumidele on kehtestatud sotsiaalministri määrusega. Seda järgides peab apteegiruumide pindala olema 50 ruutmeetrit ja haruapteegil 25 ruutmeetrit. Kui apteek asub teisest apteegist kaugemal kui 10 kilomeetrit või transporditingimused pole soodsad, võib ruumide pindala olla väiksem, vastavalt siis 40 ja 15 ruutmeetrit. Haruapteegi saab avada juba olemasolev apteek.
Nohusena poodi
Pärnus on 18 põhi- ja 5 haruapteeki, maapiirkonnas 9 põhi- ja 6 haruapteeki. Üle Pärnu piiri on asutanud oma rohupoed kohalike ettevõtlike apteekrite moodustatud osaühingute kõrval näiteks sellised tuntud tegijad nagu AS Pharmac, mille Pärnu Linnaapteegi haru hargneb üle mere Kihnu. OÜ Mai Apteek Lepa apteegi üks haruapteek on Uulu, teine Surju külas. Pärnus kolme apteeki pidava AS Ülejõe Apteegi üks haru ulatub Sinti, teine hakkab hargnema Pärnu-Jaagupisse.
“Maal on inimestel apteeki vaja, nad ei pea ravimi pärast linna sõitma, eriti kui mõelda, et apteegi kliendid on enamasti vanemad inimesed,” põhjendab AS Ülejõe Apteegi omanik proviisor Hiie Päit tahet jõuda teisele poole Pärnu piiri.
Päidi jutu järgi on maal rohupoodide laiendamise suurim probleem tööjõud, pole mõeldav, et proviisor hakkaks linnast kümnete kilomeetrite kaugusele tööle sõitma.
“Arstidele lubab riik soodustusi, kui nad maapiirkonda tööle lähevad, aga proviisorite ja farmatseutide soodustustest ei räägi keegi,” nendib Päit.
Riigikogus päevakorda kerkinud ravimiseaduse muutmine paneb Päidi küsima, kas eesmärk pühendab abinõu ehk ravimite kättesaadavus paraneb. “Kahtlen selles, et siis hakatakse tegema maale apteeke, neid võib ju praegugi teha, see pole probleem.”
Selle kohta, et apteegitutes piirkondades on arstirohu vajaja üks valikuid paluda ravim tuua linnast ära kas või liinibussijuhil, arvab Päit, et patsiendiga suhtlemine on vajalik apteegiski, sest retseptid on toimeainepõhised ja vaevalt võõras teise hädasid teab.
“Tekib küsimus, kelle huvides siis seadust muudetakse, kas patsiendi või mõne äriühingu huvides ning kas riigi seisukohalt on oluline, et igas kaubanduskeskuses on apteek. Vaevalt haige inimene otsib kaubanduskeskusest apteeki, ta otsib ikka endale lähimat rohupoodi, kust ta saab hästi kiiresti ravimi kätte,” arutleb Päit.
Üle 4000 elanikuga Sindi linna ainus apteek asub Konsumi poes postkontori ja lillepoega ühes rivis. Selle kohal on Ülejõe apteegi logo.
“Poes käivad inimesed nagunii ja mõnele tuleb siin meelde, et ta pidi ka apteeki minema,” räägib proviisor Lia Jürine. “Minu arvates on nii, et mida väiksem koht, seda rohkem peaksid kohalikud kasutama oma apteeki, muidu nad teevad sellele karuteene, vajadusel tellime siia ravimi, kui seda meie nomenklatuuris ei ole, või helistab inimene meile ja lepime kokku, millal ta ravimi järele tuleb,” selgitab Jürine maa-apteegi klientuuri teenindamise eripära.
Põrandaalune apteek
Tõstamaa alevi viimane proviisor Evi Laanemets ütles telefonitsi, et tema peab kodus pensionipõlve ja ajalehega rääkida ei taha. Kui ligi 40 aastat apteekriametit pidanud naine 2007. aastal töölt ära jäi, sulgus kohaliku apteegi uks. Pärnust poolesaja kilomeetri kaugusele pole aidanud talle järeltulijat leida kohaliku tohtri ega vallavalitsuse ponnistused, isiklikud kontaktid, kuulutused, ülisoodne ruumide pakkumine. Läbi on lõigatud ajalooline niit, mis ulatub Tõstamaal vähemalt 1870. aastasse, ning apteeker, kirikuõpetaja ja arst ei moodusta ammu enam maaelu tuumikut.
“Elu on nii muutunud sellest ajast, kui 14 aastat siin apteegis Eviga koos töötasin,” räägib jalutusretkel tõstamaalane Vilma Männiku. “Apteegis oli juhataja, sanitar, rohuvalmistaja, tegime pulbreid, salve, kõrva- ja nohutilkasid.”
Perearstikeskuse ooteruumis räägivad kohalikud, et ravimite järele tuleb spetsiaalselt sõita kas Pärnu või naabermaakonda Lihulasse, leida aega ja raha säästes mõni tuttav või sugulane, kes linnast rohu ära toob, või paluda mõnda maaliini bussijuhti, et too Pärnus apteegis ära käiks. “Digiretsepti ajastu ju, keegi ikka linna vahet liigub,” ütlevad nad.
“Nii kaua, kui meditsiini ja ravimivahendust ei mõjuta mõistus, vaid äri ja rahanumbrid, ei saa inimkeskset lähenemist olla,” arvab Tõstamaa ja Varbla perearst, ligi kahe tuhande patsiendiga piirkonna ainus tohter Madis Veskimägi.
Teades patsientide ponnistusi ravimite kättesaamisel, on doktor Veskimägi kabinetis sisse seadnud nii-öelda põrandaaluse apteegi. Rohukapi, milles on esmatähtsad ravimid, mida saab patsiendile kohe karbiga kaasa anda, et leevendada näiteks närvi- või lihasevalu, turgutada südant, hakata kiiresti ravima kõrva- või kopsupõletikku.
Täht-tähelt ettekirjutusi täites ei tohi sellist ravimikappi perearsti kabinetis olla. Aga Veskimägi on patsientide teenistuses ja esmatähtis on tema jaoks ravimise kasumlikkus, sest Varbla valla piirist läbi Tõstamaa valla Audru alevikuni ei jää sajakilomeetrise tee äärde ühtegi apteeki.
“Rohukapist anname patsiendile kolme-nelja päeva vajadusteks ravimi, et ta saaks kohe ravikuuriga alustada, ja anname ka retsepti palvega, et ta tooks hiljem sama ravimi tagasi,” selgitab Veskimägi heal tahtel ja usaldusel põhinevat süsteemi.
Riiklikku süsteemi, ravimiseadust, täiendaks Veskimägi ettepanekuga anda ravimi vahendusõigus maal ka perearstile, sest õigeaegse ravi viibimine võib nullida tohtri tegevuse haiguse varasel avastamisel.