Kui Pärnumaa äärealad olid veel elujõulised

Olaf Esna
, bibliofiil
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Talunikud olid maapankade peamised kliendid, seetõttu võidi tegutseda isegi talus nagu Kergu pank.
Talunikud olid maapankade peamised kliendid, seetõttu võidi tegutseda isegi talus nagu Kergu pank. Foto: Olaf Esna erakogu

Ajal, kui autobussist polnud kuuldudki ja pangabussi ei suutnud ette kujutada isegi ulmekirjanikud, elasid Pärnumaa äärealadel nii asised ja atsakad talumehed, et suutsid asutada ja hinges hoida oma rahaasutusi.

Pärnumaa panganduse ajaloo kirjeldamise lõpetaksin ülevaatega veel viiest siitkandi pangast.

Talli (Tali) Ühispank

Lähtudes sellest, et põllumehe aitamine on tema enda asi, algatasid Talli põllumeeste seltsi aktiivsemad liikmed Hans Kartau eestvedamisel Talli Laenu ja Hoiu Ühisuse asutamise. Sellega olid nad Pärnumaal neljandad Halliste, Vändra ja Karksi järel.

Ühisuse põhikiri registreeriti 25. veebruaril 1909. Asutajaliikmeid oli 23, neist enamik taluperemehed. 1909. aasta 1. juunil alustas ühisus tegevust põllumeeste seltsi hoones, kuhu jäädi panga tegevuse lõpetamiseni.

Ühisuse esimesse juhatusse kuulusid põllumehed Hans Kartau (oli esimene juhataja), Karl Leesment ja Jaan Teearu. Nõukokku kuulusid põllumehed Jakob Leesment, Villem Kartau, Peeter Sitska, Jaan Pukk ja õpetajad Jaan Soobik ning Jaan Jaakson. Revisjonikomisjonis olid kordnik Villem Vestman ja põllumehed Adam Kosenkranius ning Hans Mölder.

Juhatuse liikmed tulid igal esmaspäeval kaheks tunniks kokku seltsimajja. Uusi liikmeid võeti vastu ja nende usaldusväärsust kaaluti iga kuu esimesel esmaspäeval.

Laene anti käendajate vastutusel kuni 600 rubla, obligatsioonide ja väärtpaberite tagatisel kuni 1000 rubla, seltsidele ja ühingutele kuni 5000 rubla. Laenuprotsent oli kuus, seltsidele ja ühingutele 5,5. Jooksval arvel olevale rahale maksti kasvikut kolm, pikemaajalistele hoiustele 4,5 protsenti.

1. jaanuaril 1914 oli ühisusel 169 liiget, neist Tallilt 79, Laiksaarest 71, Jäärjast 13 ja mujalt 6. Kogu tegutsemisaja oli ühisusel paarisaja liikme ümber, tõustes 1930. aastaks 220ni ja alanedes pärast ülemaailmsest majanduskriisist väljumist 1935. aastal 137ni.

1920. aastal toimus nime muutmine Talli Pangaks ja 1933. aastal Talli Ühispangaks. Pärast haldusreformi muutus Talli Taliks.

Põllumehed selle panga asutasid ja olid ise kõige arvukamad kliendid nii hoiustajate kui laenajatena. Tali Ühispank erineb kõikidest varem käsitletud pankadest selle poolest, et viimases juhatuses oli enamuses õrnem sugu – mehed olid usaldanud rahakotirauad naiste kätte. Nimelt kuulusid viimasesse teadaolevasse juhatusse esimehe ja panga juhatajana Peeter Teearu ning liikmetena Julia Kartau ja Elli Leik. Panga nõukogus olid K. Leesment, J. Tallo, J. Soobik, E. Kurm ja P. Nõmm.

Mainimist väärib, et maameeste rahaasutus oli niivõrd autoriteetne, et liikmeks sobis olla ka aadlik G. von Samson-Himmelstjernal, kes oli 1913. aastal revisjonikomisjoni liige.

Korraliku rahaasutusena avaldas Talli Laenu ja Hoiu Ühisus aastaaruandeid. 1913. aasta omast on lugeda, et puhaskasust anti Laiksaare põllutöökoolile 60 rbl, sama kooli nõukogule 30 rbl, Eesti Rahva Muuseumile 10 rbl, Talli valla vaestele 15 rbl, Talli muusika-laulu seltsi raamatukogule 10 rbl ja Talli põllumeeste seltsi toetati 61.26 rublaga.

Tali Ühispank natsionaliseeriti 6. augustil 1940 ja 1. detsembril liideti Saarde Ühispangaga Saarde Põllumajanduslikuks Krediitühinguks.

Kergu Ühispank

Samasugune ääremaa pank oli Kergu Ühispank, mille eelkäijaks oli Kärgu Laenu-Hoiuühisus. Põhikiri registreeriti 1911. aasta algul. Mõtte algatajad ja põhikirjale allakirjutajad olid põllumehed Mihkel Adamson, Jaan Kandimaa, Andres Sarapik jt. Esimeses juhatuses olid põllumehed Hans Tomson, Jaan Mathiesen ja Jaan Juhanson.

Nõukogusse kuulusid samuti põllumehed Mihkel Adamson, Andres Peterson, Kaarel Tugetamm, Jaan Sinkel, Andres Sarapik ja Jaan Kandimaa. Rahaasutus alustas tegevust juba 1911. aasta 25. juunil ja tegevjuht oli köster-kooliõpetaja Mihkel Paugus. 1915. aastal oli ühisusel 127 liiget.

1918 Paugus lahkus ja okupatsiooni ning vabadussõja tõttu ühisuse tegevus lakkas. Ühisus laostus täielikult. 1921. aastal hakkasid A. Adamson, J. Mathiesen, A. Tilk, H. Tomson, J. Kandimaa ja J. Kallaste ühisusele uuesti elu sisse puhuma.

1923. aastal muudeti Kärgu Kerguks. 1930. aastal ostis Kergu pank krundi, kuhu ehitati kahekorruseline maja ja koliti Kaisma vallamajast oma hoonesse.

1933 võeti vastu uus põhikiri ja muudeti nimi Kergu Ühispangaks. 1937 põles panga maja koos dokumentatsiooniga maha. Ometi ei lõpetanud pank tegevust, vaid üritas taas jalule tõusta, hoides uksed lahti A. Tilga Uuetoa talus Kergu alevikus igal tööpäeval 9-14.

Viimasesse teadaolevasse juhatusse kuulusid Johannes Küünemäe (panga juhataja), Jaan Murel, Sergei Marand. Nõukogu liikmed olid Mihkel Adamson, Johannes Saare, Jaan Kandimaa, Andres Sarapik, Jaan Joansaar ja Martin Anderson.

Pank natsionaliseeriti 6. augustil 1940 ja sellest sai kohalik põllumajanduslik krediitühing.

Lelle Ühispank

1950. aastani kuulus Lelle vald Pärnumaa koosseisu, seejärel sai temast osa uuest Rapla maakonnast. Lelle Ühispanga asutamise mõtte õhutajad olid õpetaja Mihkel Hansen, arst Arkadi Tamm, majaomanik Tõnis Adamson, põllumees August Blatt, tööstur Anton Virkus, ärijuht Jaan Mäekask, põllumees Prits Hargel, ametnikud Evald Virkus ja Daniel Rämmal. Need mehed koostasid põhikirja ja leidsid teisigi toetajaid.

15 asutajaliikme allkirjastatud põhikiri registreeriti 15. aprillil 1928.

Esimesel üldkoosolekul 6. mail valiti juhatusse Mihkel Hansen, Jaan Mäekask ja August Blatt. Nõukokku valiti Arkadi Tamm, Anton Virkus, Daniel Rämmal, põllumehed Jüri Trei, Jaan Letsar ja Prits Hargel. Panka juhatas Mihkel Hansen.

Uksed avati 9. augustil 1928 Lelle Tarvitajate Ühisuse ruumides Lelle-Hiiekõnnu alevikus.

1935. aastaks oli pangal 128 liiget. Ääremaa pankadele iseloomulikult olid klientideks põhiliselt põllumehed. Edaspidi tegutses pank samas alevikus Jaan Tagapere majas ja oli avatud igal tööpäeval 9-12.

Viimasesse juhatusse kuulusid P. Hargel, A. Blatt, D. Rämmal (panga juhataja). Nõukogus olid V. Virkus, V. Lillsaar, V. Meimer, O. Uus, Th. Härma ja K. Velberg.

Pank natsionaliseeriti 6. augustil 1940 ja muudeti põllumajanduslikuks krediitühinguks, mille Saksa okupatsiooni aegsest tegevusest pole jälgegi.

Mihkli Põllumeeste Ühispank

Mihkli kihelkond ehk – nagu nad ise seda kutsuvad – Junnumaa oli alates 1627. aastast jagatud kahe maakonna, enamgi veel, kahe kubermangu vahel. Mihkli kihelkonnast kuulus Pärnumaa koosseisu kuni 1939. aastani ainult Koonga vald.

Läänemaa koosseisu kuulunud Veltsa vallas alustas 22. septembril 1913 tegevust Mihkli Laenu-Hoiu Ühisus, millest 4. veebruaril 1922 sai Mihkli Ühispank.

Loomulikult hoidsid seal raha ja käisid laenamas ka Koonga valla põllumehed. Parteipoliitiliste ja isiklike vastuolude tõttu läks pank lõhki ning oli suurte võlgade tõttu sunnitud 1933 liituma Lihula Ühispangaga.

Hoolimata junlaste omavahelistest krillimistest, oli kohalikku rahaasutust siiski vaja ja nii hakkasid konstaabel Johannes Uuesoo, vallasekretär Johan Parts, põllumehed Jaan Kangur, Mihkel Kruusmann, Hans Laasson jt uut panka looma.

Asutamiskoosolekul Veltsa vallamajas 19. oktoobril 1930 võeti vastu 23 liiget. Põhikiri oli juba 23. septembril 1930 registreeritud Mihkli Põllumeeste Ühispanga nime all. Tegevust alustati 1. novembril 1930.

Esimesse juhatusse kuulusid H. Laasson, J. Kangur ja J. Parts (panga juhataja). Nõukogu moodustasid J. Uuesoo, H. Viikberg, Adolf Altberg, Mihkel Naelak, Karl Bergson ja Jaan Otson. Revisjonikomisjoni valiti apteeker P. Hanson, koolijuhataja Karp Veltmann ja põllumees Mihkel Otson.

Tegevust alustas pank Veltsa vallamajas, kus uks tehti rahaoperatsioonideks lahti igal laupäeval. 1931. aastal oli pangal 194 ja 1935. aastal 209 liiget.

1939 muutus junlaste pank Pärnumaa pangaks. 1940. aastal natsionaliseeriti nüüd juba Soontaga Ühispank väiksemate rahaasutuste hulgas 6. augustil. Esialgu taheti pank liita Pärnu Põllumajandusliku Krediitühinguga, lõpuks sai sellest Soontaga Krediitühing.

Mõisaküla Ühispank

Pärnus asunud kitsarööpmelise raudtee töökoda müüdi Waldhofile ja sama raudtee Laatre sõlmjaama ehitati uued töökojad, mille ümber tekkis tasapisi asustus, mida hakati kutsuma Mõisakülaks. Viimasest sai 1920 alev ja 1938 koguni linn. Nüüd on ta ammu Pärnumaa küljest ära lõigatud.

Rahaasutuse loomise algatajad olid raudteeametnikud ja ümbruskonna talupidajad eesotsas raudteeametnik Villem Sumbergi ja talunik Hendrik Ratasega.

Mõisaküla Laenu-Hoiu Ühisuse põhikiri registreeriti 1911. aasta algul. Tegevust alustati 30. märtsil 1911 Hendrik Ermase majas. Esimeses juhatuses olid taluomanikud H. Ratas, Hans Kuuse ja raudteeametnik Andrei Brenson. Nõukogus olid ainult talumehed: Jaan Arro, Adam Paut, Johann Allik, Mart Iir, Jakob Osol. Panka juhatas Villem Sumberg.

1920. aastal võeti vastu uus põhikiri ja nimi Mõisaküla Ühispank. 1916 koliti Indrek Tilti majja, mille pank ostis ära 1923. aastal.

Eesti Vabariigi sünnini tegutseti hoopis laiemalt, peale Mõisaküla veel Abja ja Laatre vallas ning Lätimaal kuni Ruhja (Rujiena) linnani.

1921 avas pank oma kaupluse, mis 1932. aasta lõpul anti üle Mõisaküla ühiskauplusele. 1920 oli pangal 320, 1925. aastal koguni 520 liiget, edasi vähenes liikmeskond 1935. aastaks 429ni.

Viimane juhatus: esimees Martin Kass, Arnold Jänes, Elmar Raidal. Nõukogu: K. Siitan, J. Raavel, J. Jalas, A. Pakkal, N. Päsmel, K. kass. Panka juhatas Erich Normann.

Mõisaküla Ühispank riigistati suuremate pankade grupis 26. juulil 1940, muudeti põllumajanduslikuks krediitühinguks, mis Saksa okupatsiooni ajal suutis edasi tegutseda ühispangana.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles