Kui lühikese aja jooksul kolm korda töö kaotanud Virginia Kullasepal sai saatuse nöökidest ja liiva jooksnud tööotsingutest mõõt täis, talitas ta nagu tuhanded kaasmaalased: pakkis kohvrid ja tegi Eestist sääred.
Virginia Kullasepp pööras raskused enda kasuks
21. oktoober 2012, 09:12
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aga erinevalt teistest tuhandetest ei põrutanud noor naine siit parema otsinguil lõplikult minema. Virginia on kodulinnas Pärnus tagasi, asutanud osaühingu Aeg ja Ajastu ning avanud Ringi tänaval Pärnu fotostuudio.
Kõlab lihtsamalt, kui asi oli, sest oma stuudio laagerdus tal mõtteis 15 aastat, enne kui ideepoeg lõplikult koorus.
“Kui ma 2007. aastal ülikooli lõpetasin, olid mu ootused elule väga suured: eri töökohad, praktika, võimalused, aga majanduslangus ja töökohtade kärpimine purustasid kõik need lootused,” tunnistab Virginia. “Mind koondati kahest kohast järjest, kolmas ettevõte läks pankrotti ja mul oli päris tõsine hirm, et ei julge enam tööle kandideerida. Kartsin oma CVd kusagile saata, sest siis olnuks oht, et saan tööle, mis omakorda võinuks hiljem jälle koondamist tähendada.”
Pärast tulutuid tööotsinguid siirdus pärnakas Inglismaale oma ema juurde. Võõrsil viibitud aeg andis palju uut: pani tööalaselt proovile, aitas nulli kukkunud enesehinnangul kosuda ja õpetas armastama teed piimaga.
Sünnimaale naastes oli naisel siht selge: on aeg ammuse unistuse – fotostuudio – nimel end kokku võtta.
“Nüüd võin öelda, et 15 aastat unistust on realiseerunud, olen plaani täide viinud,” rõõmustab ta vastavatud fotostuudio vanaaegsel sohval istet võttes.
Algaja valu ja vaev
Ehkki visioon ateljeest oli Virginial kohe klaar, ei edenenud äriplaani kirjutamine tal just väga tõtakalt. Aasta tagasi septembris alustas selle koostamist, kuid järgmised kuus kuud tiitellehest kaugemale ei jõudnud.
“Eks ma ikka aeg-ajalt avasin ja timmisin esilehte, muutsin näiteks oma stuudio nime või aastanumbrit, kui 2011. aasta läbi sai, koostasin sisukava, siis jälle kustutasin ära või kirjutasin midagi endast ja taas kustutasin,” võttis saba järel koerast üle saamine piltnikul tublisti aega.
Pärast Pärnumaa ettevõtlus- ja arenduskeskuses käimist – lootes sealt häid mõtteid ja toetavat õlga leida –, tundis naine, et motiveerida saab ta end vaid ise.
Härjal sarvedest haarates ristas Virginia ühel õhtul pilgu tiitellehega, kirjutas kahe nädalaga 70 lehekülge äriplaani kokku ja saatis selle Ettevõtluse Arendamise sihtasutusele (EAS).
EAS sedastas, et toetuste eelarve on piiratud, fotostuudioid Eestis juba niigi palju ja iga nurga taga on keegi kaameraga, kes end fotograafiks nimetab. Terve Facebook on ometigi fotograafe täis! Ühesõnaga – asi näis lootusetu.
“Öeldi, et fotograafia ei ole kindlasti see, millele nad esmajärjekorras raha eraldaksid. Vestlusel ametnikuga püüdsin küll meeleolu üleval hoida, kuid sisimas kõlasid tema sõnad valusalt. Kas tõesti on kõik asjata?” meenutab Virginia, kelle äriplaan lõpuks siiski toetuse vääriliseks tunnistati.
Stuudio kui buduaar
Võiks arvata, et kui idee paigas ning jah-sõna EASilt saadud, käib edasi kõik üks-kaks-kolm, ent see pole kaugeltki nii. Järgmiseks pistis pärnakas rinda lõputu tööga oma stuudio kallal.
Hoole ja armastusega loodud Pärnu fotostuudiosse tulijatel pole tema vaev märkamata jäänud.
Kiidusõnade kõrval imestatakse, et noor naine lausa ihuüksi tegutseb. Tagasihoidliku inimesena ei leia Virginia ise, et oleks millegi erilisega maha saanud.
“Kuna pärinen kodust, kus polnud majanduslikult kerge ja lapsest saati tuli vaeva näha sissetulekute pärast, on minu jaoks töötamine ja enda eest võitlemine normaalne seisund,” tunnistab piltnik. “Mind kasvatas ainult ema, kes vastutas üksinda majapidamise ja minu ülalpidamise eest, seega olen harjunud vaeva nägema, et kergendada tema koormust. Tööd ja pingutamist ma ei karda.”
Fotostuudio interjööris on tajuda Inglismaal elatud aja mõju. Soojale, romantilisele ja naiselikule shabby chic stiilile sekundeerib Virginia teine suur lemmik – rokokoo. Külluslikule rokokoole iseloomulikke detaile, nipsasju ja ruumikaunistusi on ta siia kogunud eesmärgiga lasta neid käiku fotosessioonidelgi.
Pealegi loob rokokoo ansamblis shabbyliku „lohakusega“ enam hubasust ja mugavust kui tavaline modernne fotostuudio, usub ta.
Kõik pildistavad
Tulles Virginia töö sisu ehk pildistamise juurde, siis kes ei teaks, et piir amatööri ja professionaalse fotograafi vahel on tänapäeval hägustunud. Igaüks võib end piltnikuks pidada, jäädvustada oma söögikordi, näoilmeid ja ehk midagi veel proosalisemat ning jagada neid kujutisi suhtlusvõrgustikes.
Mis eristab professionaalset piltnikku asjaarmastajast?
Virginia arvates on töötaval fotograafil vastutus ja kohustus, vabakutselistel neid piiranguid pole, ja see “vabadus” võib kajastuda fotode kvaliteedis.
Kuigi kutselised fotograafid peaksid tagama tasemel tulemi, pole fotograafias mingit kindlat standardit või kvaliteedinormi, millest seejuures lähtuda.
Oluline on vaid tellija ootus lõpptulemusele. Kui hobifotograaf pildistab nõnda, nagu hing ihkab, on töötav fotograaf kliendi käsutuses. See ei tähenda, et piltnik oma „käekirja“ jäädvustamisel üldse kasutada ei saaks.
Samuti pole fotograafia ala, mille omandab niks-naks ja ongi kõik. Käe pulsil hoidmine tahab enese pidevat täiendamist, praktikat.
Hobi või töö?
Mujal ja Eestiski üha jõulisemalt kanda kinnitanud nähe, kus noored emad klõpsivad beebidest, lapseootel naistest ja peredest pilte, on küll igati tore hobi, aga kutselise fotograafi elu pole nii mänguline ja kerge, kui mommy photographers’i fenomeni pealt võiks arvata.
Pikad tunnid fototöötlemisele, suured kulutused tehnikale ja koolitamine on osa piltniku argipäevast.
Sinna juurde veel kehaline koormus, sest stuudiost välja minnes tuleb kaasa tarida mitu rasket kohvrit tehnikaga.
“Ma ei taha kedagi ära hirmutada, aga fotograafi töös on palju nüansse, mille peale kõrvalseisja ei tule,” muigab Virginia.
Supermodellide saadetest on küll mõnus kaeda, kuidas ühel hetkel käib klõps! ja teisel viivul on juba peotäis kauneid jäädvustusi valmis, aga televaataja ei oska aimatagi, kui suur töö mahub nende kahe momendi vahele.
Kõnelemata sellest, et ainuüksi fotostuudio haldamine nõuab oma.
“Ettevõtet rajades ei saa enam ennastunustavalt pildistada, tuleb tegelda ka muuga: arved, plaanid, kokkuvõtted, raamatupidamine, tehnika, sisustus, kujundus, reklaammaterjalide planeerimine,” loetleb Virginia kohustusi. “Aga kuna olen loomult tegutseja ja päris oma asjaga tegelemine pakub mulle palju, kaalub rõõm kõik raskused üles.”
Sestap väldib naine konveieritööd, sest leiab, et iga pilt peab olema hingestatud, mistõttu kulutab ta külalisi vastu võttes üksjagu aega nendega vestlemisele, enne kui kaamera taha asub.