Urve Palo: Keegi ei tea kedagi, kelle kodukulud oleksid langenud

Isamaa ja Res Publica Liit seadis mullu oma valimiseelses propagandas esikohale lubaduse alandada kodukulusid. Taas võimule saanud majandusministri erakonnalt seda oodatigi. Tegelikkuses on kõik risti vastupidi. Eluasemekulud on viimase paari aastaga kasvanud üle 16 protsendi. Kallinenud on nii elekter, soojusenergia kui küte.

Kasu on saanud paar protsenti

Hinnaralli lõppu ei paista. Tuleval aastal kerkivad elektri põhitariifide ja võrguteenuse hinnad toovad kaasa elektriarvete suurenemise veerandi võrra. Avatud elektrituru ja amortiseerunud elektrivõrgu mõju inimeste rahakotile pidi minister Juhan Parts mõistma juba kaks aastat tagasi, kui ta oma erakonna suurejoonelist valimiskampaaniat ette valmistas.

Kuivõrd oli ette teada, et loosungiga lubatut ei ole võimalik täita, tekib paratamatult küsimus, kas IRLi juhtpoliitikud petsid inimesi teadlikult või on nad rumalad.

Pärast valimisi kuulsime IRLi ninameestelt, et kodukulude alandamine tähendavat hoopis Euroopa Liidust saadud raha toel Kred-Exi laene ja toetusi, mis on mõeldud korterelamute ja vähesel määral eramute rekonstrueerimiseks.

Töötamine hoonete energiasäästu nimel on hädavajalik, kuid sellest ei piisa, et rääkida kodukulude alandamisest. Eestis on umbes 40 miljonit ruutmeetrit elamispinda, millest kaks protsenti on renoveeritud viimase kümne aastaga KredExi meetmete toel.

Samas tempos jätkates kuluks olemasolevatele elamutele tiiru peale tegemiseks üle 100 aasta. Mulle tundub, et ei meil ega meie kodudel ole aega nii kaua oodata. Ja seda nii kallineva energia kui vanade elamute üha halveneva ehitusliku seisu tõttu. KredExi programmid on praeguseks puudutanud üksnes üht-kaht protsenti Eesti leibkondadest ja paraku on toetusraha end ammendanud.

Riik peab leidma kiiresti lisavõimalusi, et aidata inimestel oma kodu energiasäästlikumaks muuta. Eriti on vaja vähekindlustatud peredele mõeldud programme.

Vastasel juhul tõukavad kasvavad energiaarved inimesed vaesusesse ja riik on sunnitud maksma energia hinna tõusu kinni sotsiaalabi kaudu. Tekib energiavaeste nõiaring.

Elektri hinda saab kontrollida

Eesti inimesed on pettunud. Kodukulud jätkavad tõusmist ega ole mingeid märke valitsuse soovist leevendada kas või pisutki tarbijate olukorda. Ometi on võimalusi, kuidas inimesi kaitsta.

Kui Eesti alandaks elektriaktsiisi ELis lubatud miinimumnormini, väheneksid elektriarveid ligemale neli protsenti. Praegu on elektriaktsiis meie eratarbijale 4,5 ja äritarbijale kaheksa korda lubatust kõrgem.

Samuti investeerib riik taastuvenergia arendustesse iga inimese elektriarve kaudu. Selle asemel saaks kasutada CO2 kvoodi müügi ja ELi tõukefondide raha.

Peale selle on konkurentsiamet energiafirmade kontrollimiseks nõrk. Amet töötab majandusministri alluvuses, sama minister kujutab endast aga suurima elektritootja Eesti Energia aktsionäride üldkoosolekut.

Tegu on huvide konfliktiga, kus konkurentsiamet ei pruugi alati vabalt sekkuda ministeeriumi haldusalasse jäävate asutuste, sealhulgas Eesti Energia tegevusse. Seetõttu tuleks konkurentsiametile anda Eesti Panga eeskujul nii eraldi pädevus kui toimimisreeglid, et tal oleks senisest paremad võimalused tarbijate eest seista.

Sotsiaaldemokraadid on viimase aasta jooksul pöördunud valitsuse poole nii konkreetsete seadusealgatuste kui arupärimistega. Ikka selleks, et leevendada elektri hinna tõusu. Paraku on kõik meie ettepanekud tagasi lükatud.

Kas IRLile on siis tarbija kaitsmine ja eluasemekulude kontrolli alla saamine oluline? Majandusministri käitumist vaadates peab paraku tõdema, et ei ole. Olulist rolli kodukulude ohjamise teema puhul on mänginud valitsusparteide põhimõtteline läheneminegi. Kannatavad Eesti inimesed. Riigi energiapoliitika ei kujune iseenesest, seda veab valitsus eesotsas majandusministriga.