Minu lapsepõlvekülas ei ole enam postkontorit, poodi, rahvamaja, velskri-ämmaemandapunkti, meiereid, savi- ega limonaaditööstust, rääkimata külanõukogust ja kolhoosikontorist. Suletud koolimaja ümber ulub sügistuul, elu ümberkorraldamise pöörisest on jäänud kahjustamata vaid raamatukogu.
Maast on paarikümne aastaga üle tormanud omandi-, maa- ja põllumajandusreform. Poole sellest ajast on poliitikud kulutanud haldus(territoriaalse) reformi vajalikkusest jutlustamisele. Samal ajal tühjenevad külad elujõulistest inimestest, sest töökohad on linnades, veel parem leivateenistus Soome lahe teisel kaldal.
Päevakorras on taas kord omavalitsusreform, mille võimalikud tagajärjed huvitavad väheseid, kuigi alanud on sprindijooks rajal, mis vääriks maratoni. Otsustamisõigus rahva käekäigu üle taandub presidendi hinnangusse, et halduskorraldus on ajale jalgu jäänud ja aeg reformiks küps. Reformi kustuvaid tukke puhub jälle kord lõkkele portfellita regionaalminister.
Malelaua etturid
Kohalike omavalitsuste volikogude valimisteni on aasta ja nüüd on tuli takus reitingukohtade pärast rebivatel erakondadel, sest malelaual on vaja nupud õigesti paika sättida ja käigud läbi mõelda. Teisisõnu: teha arvestus, millistes omavalitsustes kellelgi läbilööki on. See pole ainult kohalike, vaid ka järgnevate riigikogu ja presidendi valimiste eelmäng.
Nagu kuuma kartulit suus veeretavad poliitilised ringkonnad haldus(territoriaalse) reformi teemat, kuigi riigis on märksa kandilisemaid probleeme alates tööpuudusest, eestlaste massiliseks muutunud väljarändest, arstide streigist, päästjate ja õpetajate palkadest kuni ääremaastumiseni. Nendest muremägedest sisulise üleronimise asemel põriseb omavalitsuste jõulise sundliitmise trumm.
Üks reformikava ohjahoidjaid on regionaalminister Siim Kiisler (IRL), kelle sõnutsi on haldusreformi eesmärk luua Eestis tugevad ja toimivad omavalitsused. Sest olukord, kus paljud omavalitsused ei ole väiksuse ja killustatuse tõttu võimelised tagama oma elanikele head teenust ega meisterlikult täitma endale seadusega pandud ülesandeid, ei ole riigi, omavalitsuse ega inimeste huvides, leiab Andrus Ansipi esimeses ja teiseski valitsuses samal ametipostil olija.
Ameerikat me siinkohal ei avasta, võib ju tolmu pühkida siseminister Tarmo Looduse aegselt ja tagantjärele võttes omavalitsuste arvu vähendamise arukalt, vallavanemate ja rahvaga läbi arutatud kavalt.
Olen päri asjatundjatega, kes ütlevad, et kompetentsi kaasamise asemel tundub poliitikutele haldus olevat lihtne: tõmbame kaardil omavalitsused kokku ja küll ta toimib. Inimgeograafid ja planeeringute koostajad manitsevad vallapiiride kokkujoonistamise asemel lähtuma ajaloolistest keskustest, mõtlema, arutlema.
Uppuv päästerõngas
Õhinapõhised haldusreformijad ei ole toonud avalikkuse ette arvestust selle kohta, kui palju riik omavalitsuste arvu vähendamisega kokku hoiab ja kui palju ümberkorraldused riigile ja selle kodanikele maksma lähevad. Ajal, kui Euroopa Liidu riikides nagu kogu maailmaski asendab majanduskasvu madalseis.
Taasiseseisvunud Eestis on kodumaakonnas toimunud kolm omavalitsuste ühinemist. Neist esimene ajal, mil Stenbocki majas ministrid veel liitmistehteid ei teinud. Elu mõistliku korraldamise vajadust tajudes ühinesid 1996. aastal Pärnu-Jaagupi alev ja seda rõngana ümbritsenud Halinga vald. Pindala 365 ruutkilomeetrit, üle 3000 elaniku. Kümme aastat hiljem panid pika eeltöö ja ponnistuste järel leivad ühte kappi Kilingi-Nõmme linn, Saarde vald ja Tali vald. Pindala 707 ruutkilomeetrit, üle 4000 elaniku.
Viimaste oktoobrivalimiste ajal hääletasid liitumisotsuse poolt Vändra valla ja Kaisma valla elanikud. Uue Vändra valla pindala on 642 ruutkilomeetrit, ligi 3000 elanikku. Ja nüüd pange tähele! See oli ainus omavalitsuste ühinemine 2009. aastal! Mis tähendab, et riigis on sestpeale 226 linna ja valda.
Järelikult on koer maetud kusagile mujale kui sinna, kust teda seni on otsitud. Julgen arvata, et enne kui hakata omavalitsusi matemaatiliste tehetega mõõtma nende elanike arvu järgi, tuleb tunnistada tõsiasja, et Eesti riigi seaduste järgi saab omavalitsus otsustada eelarvest isesesivalt vaid ühe protsendi raha kasutamise üle.
Omavalitsused on nii tugevalt lõa otsas, et nende maksutuludest 99 protsenti kamandab keskvõim. Laob ülesandeid, aga hoiab rahakotirauad kinni. Rääkigem siis kohalike maksude reformistki. Sellest, et maateed karjuvad remondi järele; et koolibussid sõidavad vallaeelarvest leitud, mitte riigi antud rahaga; et Tallinna linna kui omavalitsust ja Tootsi valda kui omavalitsust ei saa mõõta sama mõõdupuuga, nagu kehtivad seadused ette annavad.
Ma ei saa nõustuda Kiisleriga, kes leiab, et kui kaks valda ühinevad, jääb tööta üks vallavanemaist ja üks vallasekretäridest ning pagunita ja positsioonita jääb üks volikogu esimeestestki. See ei saa olla peamine, ei saa olla ümberkorralduste tulem.
Aga minister rehkendab omavalitsuste ja inimestega, leides, et pooles neist elab alla 1800 inimese ja 41s on alla 1000 hinge. “Ja ometi seisavad nad kiivalt mingi müstilise iseseisvuse eest, raisates sellega maksumaksja raha,” nendib Kiisler, leides, et tõsiselt võetav alternatiiv on riigi sekkumine, muidu jätkub allakäik.
Kuus tempovõimalust
Haldusreformil on Looduse ajast arvates olnud mitu peaideoloogi ja kõigi nende ministrite nime ei mäletagi. Praegune tõi lauale kuus varianti: kas väikevaldade, omavalitsusliitude, kahetasandiline, kihelkondade, tõmbekeskuste või maakondade Eesti.
Vald on paikkonna iseolemise tunnus. Mida suurem, seda vähem teab-tunneb vallamaja oma elanikke ja seostavad need ennast vallaga. Suures Saardes näiteks ei tea talilased tihemetsalastest senisest rohkem ja kilinginõmmelastel oli raske harjuda oma iseseisvuse kadumisega vallasiseses linnas.
Omavalitsuse väiksus ei takista koostööd naabritega, kas või suuri ettevõtmisi plaanides ja kavatsusi tegelikkuseks tehes. Hea koostöö näiteid on noppida ridamisi, näiteks vee- ja kanalisatsioonitorustike ehitamisel, jäätmeveo korraldamisel.
Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus peaks astuma ühte jalga tulipunkti tõusnud reformiga, mille kohta Kiisler ja kompanii tahavad saada lähikuu jooksul arvamusi, et dirigeerida ümberkorraldusi nii, et 2013 on viimane tärmin.
Kuidas kaasatakse aruteludesse need, kelle nimel, kuid eluolu muutes haldusreformi laev on ankru üles tõmmanud? Ma ei loe seda kusagilt välja ja see tekitab kartust, et teerull sõidab meist üle enne, kui lihtrahval sõna sekka öelda lubatakse.
Mati Hint on nentinud, et olukorras, kus suur osa Eesti elanikest, eriti nooremast põlvkonnast ei tunne tugevat emotsionaalset sidet oma riigiga, on poliitikute mis tahes vale ja mis tahes viisil väljendatud hoolimatus enda rahva, eesti keele ja kultuuri vastu lähedal riigireetmisele, sest likvideerimisega sarnane poliitkäitumine ei ole kavandatudki jätkusuutlikuna.
Vanarahvas ütleb: andkem aega atra seada, küll siis kündi küllalt saab. Lootkem, et nii on ka omavalitsusreformiga ja et selle korraldamisel ei ruuli üksnes poliitiline kompetents.