Kitzbergiga New Yorki ja “Mässajatega” Berliini

Viimase nädala on Noormets aga veetnud Saksamaal Berliinis oma lavastatud kuuldemängu, Roy Strideri “Mässajatega”, jõudes nominentide ridadesse mainekal üleeuroopalisel tele-, raadio- ja internetimeedia festivalil “Prix Europa 2012”. Lehe trükkimineku ajaks polnud võitjad veel selgunud.

See pole veel kaugeltki kõik. Tartus Vanemuises tuleb Noormetsa käe alt novembris välja Mihkel Raua menuromaanil põhinev mokumentaalne talkshow lauludega “Musta pori näkku”. Ja koduteatris valmistub ta uue lastelavastuse, Donald Bisseti lugude ainetel tüki “Tiiger, tiiger!” lavalejõudmiseks detsembris.

Räägime kõigepealt Ameerika tuurist. Kuidas juhtus nii, et Rakvere teater New Yorki sattus?

Et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama sellest, et mullusel “Draama” festivalil Tartus oli “Tuulte pöörises” kuraator Priit Raua valikute hulgas.

Ja kuna sellele festivalile pole kutsutud ainult teatriinimesed pidutsema, vaid ka laiast ilmast vaatama, mida Eesti teater pakub, sattus meie etendusele Ohio ülikooli kunstide osakonna juhataja Nils Riess, kes on Eesti päritolu ja ennegi Eesti kultuuri Ameerikasse viinud. Tema organiseerimisel etendus kunagi Ohio ülikoolis Paul-Eerik Rummo “Valguse põik”.

Riess nägi meie lavastust, see meeldis talle ja ta ootas ukse juures, kus rääkisime põgusalt juttu, misjärel unustasin selle kiiresti ära.

Aasta lõpus ta kirjutas mulle ja ütles, et asi on niikaugel, et ta tahakski meid ametlikult kutsuda etendust andma.

Kuna tükis mängib kaasa Rakvere teatri rahvusvaheliste suhete koordinaator Erni Kask, andsin kogu selle info talle edasi ja asi hakkaski liikuma.

Kutse oli mängida Ohio ülikoolis kaks etendust, kohtuda üliõpilastega, võtta osa loengutest. Ja sinna ümber ehitas Rakvere teater niisuguse tuuri, mis alustas Chicagost, sealt läksime Ohiosse, Torontosse, Washingtoni, New Yorki ja siis tulime koju tagasi. Nii et sellest kutsest kujunes välja päris pikk retk.

Siitpoolt toetasid kultuuriministeerium, kultuurkapital ja Rakvere teater ise. Ohio ülikoolgi panustas ilmselt päris palju raha: nad osutasid meie trupile professionaalset lavatehnilist teenust, aitasid dekoratsioonide ja valgustusega ja sõitsid kogu tee meiega kaasa. Dekoratsioonide Eestist kaasavõtmine polnuks mõeldav.

Kuidas ameeriklased Kitzbergi loomingu vastu võtsid, oli see neile arusaadav?

Puhtalt ameeriklastele mängisime Ohio ülikoolis, kus ühel etendusel oli üks eestlane ja teisel kaks eestlast. Ja eriti see teine etendus, kui saal oli paksult vaatajaid täis, andis tunnistust, et mingisugune kunst eksisteerib üle rahvuste: nad võtsid meid suurepäraselt vastu.

Istusin publiku hulgas ja kuskil etenduse viimasel veerandil oli mul tunne, et siin ei ole mitte mingisugust keelebarjääri üldse olemas.

Inglise keelt kõnelevad inimesed said sünkroontõlke aparatuuri kaudu otse kõrva, aga seal ei olnud mingit vahet. Nad reageerisid absoluutselt adekvaatselt, see oli arusaadavalt neile kohaleminev ja neid liigutav lugu.

Pärast iga etendust olid kohtumised vaatajatega ja sinna jäi kohale tublisti üle poole saali. Nad olid väga huvitatud nii Eestist kui meie teatrielust, teatri õppesüsteemidest kui dramaturgiast. Samuti konkreetselt sellest lavastusest, et mis oli ühe, teise või kolmanda asja taust või tagapõhi.

Chicagos ja Torontos olid vaatajaiks ainult eestlased, Washingtonis ja New Yorgis oli segapublik.

Kui siit minna sujuvalt kuuldemängude, “Mässajate” ja Roy Striderini, siis Eesti teatri agentuuris on öeldud, et olete võtnud oma südameasjaks lavastada uuemat eestimaist näitekirjandust nii teatris kui raadios, eelistades pea alati Eesti nüüdisautoreid.

See on nende formuleering.

Peab see paika?

Mina ei tea, mis see südameasi konkreetselt on. Võib-olla see on ikkagi see, et sinu südameasi on see naine, kelle sa oled endale võtnud, ja teie ühised lapsed. Ma nii kõlavalt ei oska seda öelda.

Aga mulle meeldib tegelda nende asjadega, mis on värsked ja siinsamas ja praegu toimivad. Kuigi ma olen küllalt palju klassikaga tegelnud, olen ka siis püüdnud seda ajas lähemale tuua. Et see ei jääks pelgalt möödunud aja konstateeringuks, et jah, siis elasid inimesed niimoodi. Teater on ju see, mis sünnib siin ja praegu. Vähemalt mul peab olema tunne, et ta seda teeb.

“Mässajad” räägib reaalselt 2007. aastal Saksamaal Rostockis toimunud G8 tippkohtumisest, mille vastastes meeleavaldustes teksti autor Roy Strider ise osales. Algul tellis ju Endla teater Striderilt selle näidendi, mis hiljem kuuldemänguks vormus.

Endla dramaturg Triinu Ojalo sattus Royga rääkima ja talle tundus, et seal võib leiduda näitemängu materjal. Roy kirjutas sellest näitemängu ja mina tegin teatriversiooni ja seda siis paar hooaega siin mängiti. Kuni tundus, et võib-olla oleks tõesti arukas teha sellest kuuldemängki.

Need on sellised teemad, millest peab rääkima ja mis on head, kui nad on kuskil kuuldavad ja räägitavad. Ja raadio on meedium, mis jõuab päris arvuka publikuni.

Kuuldemänguski osalevad Pärnu näitlejad. Kas teatrilavastust kuuldemänguks tehes tuli väga palju muuta, ümber mängida?

Meedium on ikkagi natuke teine, sest kõik peab ainult audiokanali kaudu kohale jõudma. Pildikanalit peaaegu ei ole. See teeb asja ühtpidi lihtsamaks, teisalt keerulisemaks.

Kui lavastusprotsess teatris mahtus nelja kuu sisse, siis kuuldemängu tegemise tsükkel oli pikem kui aasta.

Kuuldemänguks ma tahtsin, et seal oleks päris realistlikke asju ja kuna need toimusid juba 2007. aastal, oli selge, et seda reaalsust tabada on päris keeruline.

Õnneks on internetis palju materjali, kus on kuulda tõesti sellel ajal selles kohas kostnud helisid ja näha siis toimunud tegevust.

Ma võtsin ette ekspeditsiooni, sõitsin läbi kogu selle tee, mille nemad (Rostockis meeleavaldusel käinud eestlased, A. J.) sõitsid.

Lindistasin Rostockis tegevuskohti, helisid politseimaja juures, kesklinnas, kai peal, laagriplatsil, et atmosfääri tunnetada. Neid lindistusi ma kasutasin küll suhteliselt vähe, aga mul oli kindlus, et tean täpselt, kuidas see kõik välja nägi ja kõlas.

Teatris ei saavuta kunagi niisugust intensiivsust. Kuuldemängu on seevastu võimalik lõigata kokku nii tihedaks, kui ma just tahan.

Samal ajal on kuuldemängus oluliselt rohkem niisuguseid kõrvaltegelasi ja -teavet, keda/mida teatrilavale ei saa või pole mõtet tuua. Kuuldemängus mängivad eestlasi eestlased ja sakslaste osad on Saksamaal sakslased sisse lugenud.

Alles hiljem tuli välja, et ühele politseinikest hääle andnud mees on fotograaf, kes 2007. aastal oli Rostockis kohapeal ja pildistas seda, kuidas politseivõimud lasid ühel demonstrandil veekahuriga peaaegu silma peast välja.

See asi on siiamaani Saksamaal kohtuinstantsides arutusel ja iga kord, kui sellest uudis tuleb, on juures selle fotograafi pildid. Nii et inimene, kelle fotod siiamaani illustreerivad selle sündmuse järelkajasid, on minul politseiniku häälena kuuldemängus esitatud – see on hästi kummaline seik.

See ei ole esimene kuuldemäng, millega te “Prix Europal” nominentide hulka jõudnud olete. 2010. aastal tõite sealt “Vaikuse ja karjetega” koju peaauhinna, 2008. aastal “Päevaga” eriauhinna.

Selle võistluse kontekst on Eesti kuuldemängude suhtes juba päris pikk. 1990. aastail kaks korda oma kuuldemängudega esikuuikusse jõudnud Tamur Tohverit mäletavad paljud siiamaani.

Mina käisin esimest korda sellel võistlusel 2006. aastal, vaimustusin sellest ja olen ka aastail 2008, 2010 ja 2011 osalenud.

2008. aastal läks meil samuti väga hästi. Siis sai kuuldemäng “Päev” festivalil teise koha, auhinna nimi on Special Commendation.

2010 saime Prix Europa, mis on tegelikult … ma ei oska siiamaani öelda … See on ühtepidi küll tunnustus kuuldemängule, aga teistpidi ikkagi nagu õnn või loodusnähtus, mis juhtub olema sellel päeval ja selles kohas.

Nagu “Eurovisiooni” võit?

Tegelikult see midagi sellist on, sest tase on võistlusel ikkagi väga kõva ja sellest võtavad osa väga suured tegijad.

Meie selja taha jäid sel aastal Radio France ja BBC. Võrrelda neid võimalusi ja materiaalseid vahendeid, traditsiooni, mis neil on, siis sealt tagant välja ronida … see peab olema tõesti väga õnnelik päev.

Aga Eesti kuuldemängu üldiselt suhtutakse seal (võistlusel, A. J.) väga hästi.

Ilmselgelt on meie eelis, et kui Eesti saadab ühe kuuldemängu, pääseb see üldjuhul edasi, sest korraldajaile on oluline võistluse võimalikult lai kandepind. Saksamaal konkureerib juba omavahel mitukümmend raadiojaama ja sõel on väga tihe.

Festival ise on nagu nädalane intensiivlaboratoorium, äärmiselt töine kohtumine, mille lõpus pidu on ainult natukene. Sealt olen leidnud väga palju ideid näiteks oma teatritöödeks. Seal saad tuttavaks sama ala inimestega näost näkku, kuuled, kuidas nemad omi asju teevad, kuidas nende ideed tulevad ja kuidas need arenevad, kuidas neid hinnatakse, neist aru saadakse. Sama kuuled enda asjade kohta.

Kas raadioteatrit tehakse Euroopa eri nurkades väga isemoodi?

Tehakse. Võib-olla tõesti meie tehnilised võimalused ei ole sellised nagu BBC-l või Norra Raadiol, aga ega me palju maha ka jää, sest arvutid on kõikjal ühesugused.

Sinna kõrvale hakkab muidugi mängima see, kui suured on sinu helipangad, kui palju saad kas või reaalelu üles võtta ja ministuudioga ringi sõita. Neid võimalusi on Eestis ikkagi suhteliselt vähe ja peab nuputama, kuidas pesumasinale peedist trumlit teha.

Samal ajal kipuvad siis, kui tehniline varustus on väga hea, tihtipeale jälle ideemootorid seisma jääma.

Norra teeb aasta-aastalt täiesti perfektseid kriminaalkuuldemänguseriaale, sealt ei ole kuhugi edasi liikuda. Nende kuuldemängu kuulates kujutad absoluutselt täpselt ette, mis pildis toimub. Aga see võrdub Hollywoodi mainstream-toodanguga, kus kõik on selge ega püüta mingit vinti peale keerata, muidugi, kui ei olda just David Lynch, aga Lynch ei ole Hollywoodiski kunagi mainstream olnud.

Teine osa kuuldemängudest on tõesti see, kus väga palju otsitakse, tahetakse leida oma vaatenurka asjadele, oma monteerimisnõksu, helikeelt või jutustamisviisi, ja need on väga huvitavad. Mina kirjutasin oma “Päeva” ka sellisena.

Olin kuulnud nii palju perfektseid kuuldemänge, et mõtlesin: tuleb teha midagi niisugust, mis on meile omane.

Meil on väga häid näitlejaid. Võtsin oma õpilased ja tegin nendega ühe niisuguse variandi, kus tõepoolest kõik on inimhäälele üles ehitatud ja kasutatud minimaalselt tehnikat. Taustadki olid inimhäälega tehtud. Ja sel läks võistlusel väga hästi.

Pärast seda olen kuulnud, et peaaegu igal aastal tehakse niisuguseid asju.