Tõstamaa valla elu juhib põline spordimees

Hiiumaalt pärit Rõhule (53) anti pärast Tallinna pedagoogilise instituudi kehakultuuri eriala lõpetamist valida, kas ta läheb Nõukogude armee mereväkke aega teenima või suunatakse mõnda maakooli kehalise kasvatuse õpetajaks. “Ma siis tulin natukeseks ajaks Tõstamaale,” muigas Rõhu. “Algul olin siin üksi, aasta hiljem tuli naine Tallinnast järele.”

Jooksul klaaritakse arveid

Miks „natuke aega“ kestab, ei oskagi Rõhu esimese hooga vastata. “Võib-olla jäin siia spordivaimu pärast,” mõtiskles ta. “Tollal toetati siin sporditegemist igati. Hakkasin Tõstamaal noortevõrkpalliga pihta ja meil oli üks tüdrukute sats, kellega mängisime Eesti noorte meistrivõistlusi. Mingilt maalt tuli järg sisse ja kui oled kogu aeg asja sees, kuidas sa ikka pooleli jätad. Takkaotsa valiti mind 1997. aastal vallavanemaks ja selles ametis olen tänapäevani.”

Muude ettevõtmiste seas tuli Rõhu pärast 1983. aastal maale kolimist mõttele, et võiks teha Tõstamaa keskkooli lastele ühe jooksu.

“Oli just jooksude tegemise aeg ja algselt oli selle 7,5kilomeetrise jooksu nimetus ümber Tõstamaa jooks – nii ta kulgeb siiani ümberkaudsetel teedel,” selgitas vallavanem. “Kuigi rada on püsinud muutumatuna, on jooks aasta-aastalt üha suuremaks kasvanud. Välja on kujunenud oma jooksjate seltskond ja on neid, kes on käinud lapsena ja tulevad nüüd oma lastega jooksma. Koos lastejooksudega tuleb üle paarisaja inimese kokku.”

Kuigi linnamehed soovitanud Rõhul asi kella külge panna ja välja arendada suur rahvajooks, arvas vallavanem tagasihoidlikult, et nemad Tõstamaal siiski Jüri Jaansoni kahe silla jooksuga konkureerima ei hakka. “Teeme seda oma valla inimeste jaoks, kuigi kõik teisedki on teretulnud,” ütles Rõhu.

Ometi on kujunenud jooksust koht, kus on juba aastaid hooaja lõpus omavahel kõvasti arveid klaarituid.

“Seda naginat on meil siin olnud üksjagu,” muigas Rõhu. “Omalgi võrkpallurina oli algusaastatel kergejõustiklastega kõvasti jagelemist. Mäletan, et pidin ükskord end ühel krossijooksul peaaegu surnuks jooksma, et kergejõustiklaste eest ära pääseda.”

Kord tekkinud aga kohalike kergejõustikupoistega sõnelus jalgpallur Raio Piirojal, et kes on jooksus kõvem.

“Piiroja tuli kohale ja sai neist vist ikka lõpus jagu,” muheles Rõhu. “Siis ta oli küll väga uhke, et kergejõustiku ja jalgpalli vahekorrad tehti selgeks. Spordimeestel tuleb sellist klaarimist ette.”

Istus Kalevi pingil

Spordipisiku sai Rõhu kaasa kodukandist Hiiumaalt, kus tegi noorena kõvasti võrkpallitrenni. Et teda loeti lootustandvaks nooreks, kutsuti ta isegi tol ajal Nõukogude Liidu esiliigas pallinud Tallinna Kalevi treeningutele.

“Pääsesin mõnel korral Kalevi pingi otsale, aga liidu etappidele mind kaasa ei võetud,” meenutas Rõhu. “Olin küll noor ja lootustandev, aga päris asja minust ei saanudki.”

Rõhu ei taha võrrelda Eesti võrkpalli toonast ja praegust taset, küll arvab ta, et ala kandepind on nüüd oluliselt laiem.

“Toona tegid tõsisemalt trenni ehk vaid need mehed, kes Kalevi trenni mahtusid – neid võis olla seal kahekümne ringis,” rääkis Rõhu. “Teised tegid 3-4 korda nädalas trenni. Tänapäeval treenivad meistriliiga klubid kindasti kõik rohkem. Eesti meistriliigat siis nii tõsiselt ei mängitud kui praegu. Ilmselt võiks Tallinna Selver mängida praegugi Venemaa meistrivõistlusi, aga vaevalt ta seal väga ees oleks. Asi sõltub ju väljundist ja siis kohandatakse võistkonda vastavalt liigale.”

Võrkpalli seisukohalt hindab Rõhu väga teenekaks muidugi Pärnut, kust Johannes Noormägi ja teiste treenerite käe alt on tulnud tugevaid mängijaid aastakümneid.

Nii on Rõhul olnud Tõstamaalgi hingel võrkpalliharrastuse arendamine. Pealegi on see väikese koha jaoks oluline, et saaks harrastada vähemalt üht võistkonnaala.

Võrkpalli mängitakse Tõstamaal kõvasti. Vallas käivad aasta läbi võrkpalliturniirid, kuhu saadakse küladest kokku kuus-seitse võistkonda, ja vald on aastaid pannud maakonna meistrivõistlustelgi välja nii nais- kui meeskonna. Suvel mängitakse omakorda rannavollet.

Tõstamaa rahvamaja esmaspäevased ja kolmapäevased võrkpallitrennid on rahvast tulvil ja kohal käib nii mehi kui naisi, noori ja vanu.

“Eks mängin veel isegi, kuid kuna ma enam hüpata ei jaksa, on mind taandatud häbiväärsesse sidemängija rolli,” torises Rõhu.

Sporti on alati tehtud

Rõhu ei ole nõus, et Eestit on tabanud enneolematu tervisespordilaine. Niipalju, kui tema mäletab, on Tõstamaal alati sporti tehtud.

“Sel ajal, kui siin jooksuga alustasime, ajas Enn Tasalain kõvasti terviseradade asja,” meenutas Rõhu. “Siis vist partei ja valitsus suisa käskisid terviseradasid teha. Rajasime siia ligi kahekilomeetrise terviseraja, mis on nüüd valgustatud. Veidi tõsisema spordimehena pidasin seda alguses kopsuhaigete kooskäimise kohaks, aga minu üllatuseks rada ei rohtunud ja alaline nagistamine käis seal juba toona. Asjad küll on mädanenud ajapikku veidi, aga kirjutasime projekti ja nüüd vahetame seal vahendid välja.”

Igapäevaseid tervisesportlasi olevat praegugi piisavalt. Näiteks tublisid kepikõndijaid on Tõstamaal isegi paarikümne ringis.

Kui terviserada sai tehtud, otsustasid mehed rajada omal initsiatiivil kooli juurde staadioni, kus nüüd mängitakse kõvasti jalgpalli. Staadioni kummist jooksukate on küll paarkümmend aastat vana, kuid välja aeti see omal ajal vallainimeste abiga tutvuste kaudu ja hädapärast ajab asja veel ära. Mõne aasta eest aitas korvpalliliit rajada kõrvale korraliku välikorvpalliväljaku.

Rääkimata kohalikust rahvamajast, mille saal on üliefektiivselt kasutatav ja jääb valla ligi 1500 inimese spordi- ja kultuurihobide jaoks isegi väikeseks. Saalis toimuvad Tõstamaa keskkooli kehalise kasvatuse tunnid, spordivõistlused ja trennid, nagu näiteks aeroobika. Sisustatud on väike jõusaal. Oma aega tahavad tantsijad ja teised isetegevuslased.

“Eks see natuke häbilugu ole, et Tõstamaale pole suudetud võimlat ehitada,” loopis Rõhu nooli maavalitsuse suunas. “Tahtsime koolivaheajal rahvamaja saali põrandat lakkida, aga siis tulid murelikud noored küsima, kas koolivaheajal trenni ikka tehakse. Pidime lakkimise edasi lükkama.”

Inimestest on puudus

Vallavanema teada on sportimisest kujunenud omamoodi külaelu osa. “Tõhela külakeskuses on korralikum jõusaal kui meil rahvamajas,” ütles Rõhu. “Siin üks noorem mees rääkis, et tema jaoks on oluline käia nädalas paar korda jõusaalis või võistlustel – see toob rutiinist välja. Ta ei teegi seda mitte niivõrd spordi, vaid rohkem suhtlemise ja seltskonna pärast.”

Kuid see, mida väikeses kohas harrastatakse, sõltuvat ennekõike inimestest.

“Väga palju saab ära teha kooli kehalise kasvatuse õpetaja,” selgitas Rõhu. “Kui õpetaja viitsib tunni andmise kõrvalt trenne teha, moodustub selline seltskond, kes tahab sporti teha. Enne mind oli siin üks suusafänn. Siis hakkasime suusatamas käima. Tartu maratonil käisime seltskonnaga viis korda. Praegugi pean vanast rasvast rajameistri ametit. Talvel on meil kahe- ja viiekilomeetrine suusarada sees. Jõulumäega muidugi ei anna võrrelda, aga meile on öeldud, et huvitav rada on. Ülemöödunud aastal leht kirjutas, et meie rada oli nii punnis, et sõitjad ei mahtunud ära.”

Kui suusatamist ja Jaan Tamme eestvõttel kergejõustikku on Tõstamaal ikka tehtud – on ju Eesti praegune naiste esiodaviskaja Liina Laasma Tamme õpilane –, on sekka sattunud veidi ootamatuid alasid. Nii kujunes Tõstamaa kümmekonna aasta eest Pärnumaa sumomekaks, kui sinna sattus elama Eesti läbi aegade edukamaid sumonaisi Kairi Kuur.

“Inimeste seisukohast ongi sumo parim näide,” ütles Rõhu. “Sellest kui võistlusspordist ei teatud siin midagi, aga kui Kuur tuli, hakkas mingil põhjusel tulema noorte meistritiitleid sumos ja arvati sumost päris palju. Kui Kuur lahkus, vajus sumo ära.”

Rõhu arvates ei ole maakoha suurim häda rahapuudus, vaid see, et noorte-treenerid maale ei lähe.

“Võrkpallitreener Gennadi Ennokiga käisin isiklikult Pärnus rääkimas,” tähendas vallavanem. “Mees tahtis tulla ja proovida. Aga kui omal ajal tuli nii Tallinnast kui Tartust mõlemast igal aastal 50 noortetreenerit, siis praegu tuleb neid kokku 30. Oleme uurinud, kas mõnda noort ei võiks Tõstamaale saada, kuid see on lootusetu värk.”

Rõhu vaatab tulevikku siiski lootusrikkalt, sest võrreldes mõne muu Eesti omavalitsusega, kõige hullem Tõstamaa seis ei ole.

“Viimase kümne aastaga on inimesi paarisaja võrra vähemaks jäänud, mis on hull arv, kuid meil on siiski ligi 900 tööealist, 300 last ja 300 pensionäri,” teadis vallavanem. “Need on veel suhteliselt head arvud. Vallas, kus on 75 protsenti pensionärid, on rong läinud. Ehk on meile kasuks tulnud Tõstamaa eraldatus ja kaugus linnast, mis on tekitanud sellise oma kultuuri- ja spordiruumi.”