/nginx/o/2020/10/18/13420231t1h925c.jpg)
Pean tunnistama, et idee paigutada Tallinna linnaruumi Boriss Jeltsini bareljeef ei tekitanud minus suurt emotsiooni. Ühtepidi on Jeltsin läinud ajalukku kui häbiväärse Tšetšeenia sõja vallapäästja. Teiselt poolt oli tal Eesti iseseisvumisel kahtlemata teatav roll ja kahjuks pole meie eluajal Venemaal positiivsema kuvandiga valitsejat olnudki.
Ehmatav oli aga lugeda Tallinna linnakujunduskomisjoni liikme Tiina Tammetalu kirjutist Delfis, kus ta ilmselt komisjonis eriarvamusel olijana osutab plaanile paigaldada see bareljeef otse Pika Hermanni müürile. Ehkki müür võib olla linna jagu, on ruumiliselt ja sümboolselt tegemist Toompea lossi jätkuga.
No see ei lähe kohe mitte! Kuhu peaks siis paigutatama Eesti iseseisvuse loojad ja taastajad, kuhu meie lääne toetajad? Jeltsini paigutamine niivõrd kesksele kohale Eesti riikluse peahoone jalamil jätab mulje, nagu oleksime vaid Venemaa suuremeelsusest vabaks lastud protektoraat. Seda me ometigi ei taha.
Kogu see pusimine Jeltsiniga hakkab üha enam meenutama ühte ammust lugu, kui üks siinse aseri kogukonna esindajaid hakkas ei tea kust tulnud käsulaua järgi otsima Tallinna linnaruumis keskset kohta president Heidär Älijevi kadunud abikaasa büstile. See oli ilmselgelt kontekstiväline soov, kuid visa, järjekindel ja rahaliselt hästi toetatud.
Erinevalt proua Älijevast, kel Eestiga puudus igasugune side (ja kelle büsti ei püstitatud), on Jeltsinil see side kahtlemata olemas. Sobivaim koht tema bareljeefile on ilmselt Tallinna Vene kultuurikeskuse juures.
Artikkel pärineb Andres Herkeli veebipäevikust www.herkel.net.