Täna on rahvakalendris hingedepäev, kui kombekohaselt süütame küünlad ja meenutame sombusel hilissügise õhtul lähedasi, kes sellest ilmast ära astunud.
Hingedepäev koputab möödaniku väravale
2. november 2012, 10:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui tihe on aga side läinutega muul ajal kui hingede rännu öö eel ja kuidas põlvkondade järjepidevus ja hoolitsus esivanemate eest väljendub surnuaial, arutlesime Audru kauaaegse kalmistuvahi Enel Kääriga, keda muinsuskaitseamet tunnustas kultuuripärandi hoidmise, hooldamise ja tutvustamise, aga ka kalmistukultuuri levitamise eest, pidades silmas maakonna kalmistuvahtide teabepäevade korraldamist.
Sügisel andis Enel Käär 16- aastase töö järel oma koha Alge Kiiupile ja läks pensionile. Julge südamega, sest Kiiup oli talle mitu suve abiks ja on nagu vanem kolleegki õppinud Räpina aianduskoolis haljastamist.
Platside kogum
“Kalmistu pole midagi muud kui korras platside kogum,” ütleb Enel Käär, mõeldes neile ligemale 1500 hauaplatsile, mis 1873. aastast asutatud Audru kalmistule kiriku lähedusse jäävad.
Kunagises Bolševiku kolhoosis (keskus asus Jõõpres) haljastusspetsialistina töötanud Käär läks kalmistuvahiks Audru valla lehe kuulutuse peale, tööks sai haljasalade hooldamine ja seal hulgas kalmistute töö korraldamine. Vallas on kolm kalmistut: Audru, Jõõpre ja Uruste.
Hooldada jäi umbkaudu kolme hektari suurune tööplats, vanemas osas paruniteaegsete sepistatud raudristide ja -aedadega, uuemas osas nimeplaatide, puuristide ja muude tähistega.
“Ma pooldan seda, et vanu riste ja plaate tuleb säilitada ka siis, kui platsil ei ole hooldajat,” leiab Käär ja meenutab ammust telefonikõnet Pärnust Tammsaare puiestee vanadekodust. Keegi memm tahtis teada, kus täpsemalt asub Audru surnuaial üks ilus raudrist tema öeldud nimega, juhatus oli: kiriku lähedal.
“Otsisin, aga ei leidnud sellist risti, alles mõne aasta eest, kui korrastasime aia ühte osa, avastasin sõnajalgade seest ilusa sepistatud risti ja sellel oli too ammu küsitud nimi,” meenutab ta.
Kääri arvamust mööda tuleks puuristidelegi kanda lahkunu nimi ja sünni- ja surmaaeg juba sellepärast, et ükski lahkunu ei ole olnud elavate ilmas üksinda. Ja kuigi omaksed teavad, kus on tema viimne puhkepaik, siis kunagised töökaaslased, sõbrad, tuttavad tahaksid samuti võib-olla asetada kalmule lilled või süüdata küünla, mõtiskleda. Nimeplaat aitab neid ja kalmistuvahtigi ning parim variant on kaardistatud surnuaed.
“Aeg teeb ringe, uus info tuleb peale, osa asju jääbki teadmata ja neil, kes harva kalmistul käivad, kas või esivanemate haudadel, on mõnikord keeruline platsi leida, sest kõrval on vahel matusega seoses kellegi plats ümber kujundatud, mõni vana puu on vahepeal maha võetud,” räägib Käär, kes olnud paljudele teejuht aukartust tekitavas surnuaias. Aga ta on pidanud “julgestama” neidki, kes kalmudest täidetud alal kardavad üksinda olla, et lähedase hauaplatsi korrastada.
Mitmekesi koos
Tööaastate tähelepanek on see, et kalmistu on saanud uuesti elu osaks, järjest rohkem hooldatakse suguvõsaplatse ja noored tunnevad eelkäijate vastu huvi.
“Mõni tuleb jutuga, et “ema-isa käisid siin hauaplatsi hooldamas, olin siis alles laps, nendega kaasas. Kas teate, kus see või teine haud asub?”,” seletab Käär.
Kalmistuvahile kui matuste korraldamisel abiks olijale pole tähelepanuta jäänud seegi, mis elu kurval hetkel viimase kolme peotäie mulla viskamisel kadunukese lähedaste hulgas silma hakkab. Välja löövad eri elatustase ja võimalused, suhted ja suhtumised.
“Riiklik matusetoetus võeti ära, aga see peaks ikkagi olema, kuigi paljudele inimestele oleks paljusid toetusi vaja, aga kust neid võtta? See on kapitalismi paratamatus, et tuleb hakkama saada, kuidas suudad,” nendib vestluskaaslane.
Suundumus, mida kauaaegne kalmistuvaht omaks ei ole võtnud ega võta, on kremeerimine ja hiljem tuha laialiviskamine või urni hoidmine kodus. “Võib-olla need, kelle lapsed on kusagil väljaspool kodumaad, mõtlevad teisiti, aga urni koht on kalmistul,” leiab ta.
Endale jagatud tunnustuse kohta ütleb Enel Käär, et üksi ja vallavalitsuse mõistva toetuseta ei tee kalmistuvaht midagi. Abikäsi on jätkunud niitmisel, lumelükkamisel, lehtede riisumisel ja veol.
“Ja see, et Pärnumaa kalmistuvahid hakkasid koos käima, ühiseid probleeme arutama, on suuresti Raine Viitase ettevõtmine. Tema töötas tollal Tõstamaa vallavalitsuses ja ükskord rääkisin talle, et lugesin Viljandi lehest, kuidas seal kalmistuvahid igal kevadel kokku saavad. Nii see mõte hargneski,” lükkab teenekas kalmistuvaht sellegi algatuse esiplaanile teised tegijad.