/nginx/o/2009/01/15/117880t1h2201.jpg)
Tahaks karjuda üle Eesti: “No kaua võib!” Või: “Kas sellist Eestit me tahtsimegi?” Asi on selles, et üha rohkemate erialade töötajad seisavad dilemma ees, et ilma sertifikaadi, erikoolituse, litsentsi või muu tähtsa tõendita oma erialal enam edasi töötada ei saa. Ja ega ühest tõestusest veel piisa, väga paljud peavad igal aastal uuesti oma pädevust eksamitel tõestama. Loomulikult pole need koolitused või eksamid tasuta.
Kummalisel kombel ei pea aga erakondade liikmed tegema mingeid pädevuseksameid. Ei ole kohustust teatada erakonnale oma usulist kuuluvust ega seksuaalset orientatsiooni. Ehk on mõni neist satanist, krooniline liiklushuligaan või padujoodik? Kellelgi on ehk luukerena kapis lapsepõlves koos teiste kaakidega tehtud pättused? Keegi ei ole kohustatud endast teatama asju, mida ta ei soovi.
Milline võib siis olla sellistest inimestest koosnevate erakondade seast valitud liikmetega kokku seatud riigikogu ja valitsuse töö tulemus? Erakonnaliikmed, kes “oma säästude” ja “pere kõrvalt kokku hoitud summadega” teevad parteid rikkamaks ja seeläbi loovad valimistel suurema võiduvõimaluse.
Erakondade kandidaatide sobivuse määrab vaid ja ainult konkreetse inimese välja käidav rahakogus, mis tulevikus parteikassat täidab. Kui juba ollakse erakonnas ja osututakse riigikokku valituks, saadakse mõne asutuse nõukogusse.
Ehk tuleks erakondadesse, riigikokku ja valitsusse kandideerijatelt küsida, kas neil on majanduse, rahanduse, ökonoomika, energeetika ja jumal teab veel mis alal teadmisi. Kas siis erakonnaliikmetel, riigikogulastel või ministritel ei ole vastutustunnet või teadmisi vaja? Kas peaasi on, et oled sõnakuulelik parteisõdur?
Nii juhtubki, et riigikogus võetakse vastu liiklusseadus, mis kohustab inimesi trahvi ähvardusel helkurit kandma, aga need, kes seaduse vastu võtsid, ise seda ei täida.
Valitsusjuhi lemmikfraas on igal elujuhtumil, et lisaraha ei ole kuskilt võtta. Samal ajal enamikul inimestest palk ei tõuse, küll kallinevad nii elekter kui kütus, see omakorda tõstab kauba ja teenuste hindu.
Kui inimene peab hakkama saama olemasoleva rahasummaga, tuleb riigi mastaabiski mingite uute asjaolude ilmsiks tulekul raha ümber jagada, selle asemel et väita, et ei ole ega tule.
Minu ettepanek on kehtestada erakondadesse, riigikokku ja valitsusse pürgijatele pädevuseksamid, mis igal aastal tuleks uuesti anda. Küllap siis hakkab midagi muutuma.