Reformierakonna juhatuse otsus Silver Meikar parteist välja heita ei teinud kõnealust kodanikku paremaks ega halvemaks ja ega kaaslaste peale avalikult kaevanud mehega muud polekski olnud peale hakata.
Kaupo Meiel: Meikarist meeleavalduseni
7. november 2012, 10:22
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mingit kohtuasja seoses varjatud rahastamisega ei tulnud, süüdlasi ei leitud ja samal ajal kedagi õigeks ei mõistetud. Jõudnuks asi kohtusse, olnuks Meikar samas seisus kui need, kellele ta näpuga näita. Algas ju kõik Meikari artiklist Postimehes, kus ta kuulutas: “Tunnistan, et olen annetanud erakonna kassasse raha, mis ei ole olnud minu oma ja mille päritolu ma ei tea.”
Puhtsüdamlik ülestunnistus kergendanuks ilmselt karistust, kuid kui Kristen Michal, Kalev Lillo ja veel mõni ja Meikar sattunuks samasse kongi, pidanuks just viimasena nimetatu teiste sokke pesema. “Kits” võib ju ühiskonnale olla kasulik, kuid mikrouniversumites on tema käitumine kõige häbiväärsem.
Reformierakonnal jäi üle käituda ühtmoodi ja juhtkonnal hüüda nagu pealik “Viimses reliikvias”: “Ja sellepärast hüüan ma teid üles ka ennast isekeskis valvama, et äraandjal ei oleks asu ega armu, et salakõrv ei kuuleks, silm ei seletaks, hammas ei hakkaks!”
Niisiis Meikar Meikariks, tühi temaga. Oluline on, mis järgneb. Kummastaval moel võttis probleemi olemuse kõige täpsemalt kokku Reformierakonna enda liige, tõusev täht hallmaskuliinses poliitikataevas Kaja Kallas oma ajaveebis. “Tegeldakse erakondade rahastamise küsimuste ülevaatamisega ja see on hea, aga poliitilist lahendust ei ole. Seni kuni erakond eitab probleemi olemasolu, ei saa seda lahendust ka tekkida,” kirjutas Kallas.
Sellega on selgitatavad kitsamalt Reformierakonna, laiemalt valeliku poliitika vastased liikumisedki. Kodanikualgatus “Aitab valelikust poliitikast!” deklareerib soovi kaasa aidata sellele, et poliitika, kaasa arvatud erakondlik poliitika, oleks senisest läbipaistvam ja ausam.
Postimehes ilmunud suurepärases leheloos “Kes maksis meeleavalduse eest?” laiendas Reformierakonna peakorteri ees toimunud piketi eestvedaja Mikk Mägi protesti põhjust veel selgemalt. “Mind – ja mul on jäänud mulje, et ka minu tutvuskonda – häirib kõige rohkem valetamine. Mind häirib see, et mind ei kuulata, et mind peetakse idioodiks,” märkis Mägi.
Reformierakond on käitunud igati oma sisemise loogika järgi nii Meikarit välja visates (mis oli mõistlik) kui probleemi olemasolu eitades (mis oli rumal).
Oma siseloogika on kodanikualgatustelgi, kuid mida vähem võimuerakond seda mõista püüab, seda tugevamaks rohujuuretasand muutub. Võibolla ongi poliitika mäng, aga kuni poliitikud käituvad kabelaual malenditena, puudub pooltel ühisosa.
13. novembril toimub egiidi “Aitab valelikust poliitikast!” all rongkäik jätkuna eelmise esmaspäeva meeleavaldusele. Selgemat parteideülest loosungit ei anna olemas olla, kuid vahest on “valelik” ja “poliitika” omavahel juba nii seotud, et üheta teist ei eksisteerigi.