Sibyl Vane, „Love, Holy Water & TV“

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: PP

Pärnust pärit Sibyl Vane’i on pärast eelmise aasta noortebändi tiitli võitu saatnud üks tormilisemaid edulugusid, mida siinmail nähtud. Esinemas on käidud nii koos Ewert and the Two Dragonsiga kui ka Lätis „Positivuse“ festivalil. Raugematu hooga muusikat tehes on nüüdseks ilmunud nende debüütalbum „Love, Holy Water & TV“.

Sibyl Vane’i helikeel on segu poleeritud rock’n’roll’i rütmidest, metallisest rokkmuusikast ja solist Helena Randlahe jazz’ilikust vokaalist. Kõik see sulab kokku üsna ootamatuks tervikuks ja albumi kuulamise lõpuks on selge, et Sibyl Vane’i nime kandev bänd ei oleks saanudki teistsugust muusikat teha.

„Love, Holy Water & TV“ lindistati Baltimaades tuuritamise ajal ja selle väljastas sama plaadifirma, mis aitas kokku panna Ewert and the Two Dragonsi viimase plaadi – Läti I Love Records.

Kokku kukkus välja üsna korralikult läikima poleeritud laserketas, mille ainsaks Achilleuse kannaks on fakt, et kohati kipub instrumentaal vokaali liigselt varjutama. Eeldades, et enamik sellest on taotluslik, häirib albumi nii mõnegi keskosa loo puhul see, et Helena Randlahe kaunid hääletrillerdused jäävad kõva pillimängu taha peitu.

Kontseptsioonilt on „Love, Holy Water & TV“ üks üsna ülbe album: ülbe nii muusika enda geniaalselt kergena tunduva stiilide miksimise poolest kui ka lüürikast rääkides. See arrogantne muusikaline „mina“ on praegusel juhul positiivne ja paneb janunema enama ebaeestlasliku egomaniakaalsuse järele.

Lugu nimega „Sugar High“ vastab täielikult sellele, mida sest pealkirja põhjal otsustades oodata võiks. Magusalt suhkruse vokaali, kergelt arrogantse lüürika ja kriipivalt külma kitarrikratsimisega viib Sibyl Vane meid kaugele taevasesse „Charlie ja šokolaadivabriku“ kuningriiki pulgakommi üledoosi saama.

„I Don’t Want to Know“ on lüürilisem kui ülejäänud album. Selles on kerget süngust, mis puudutab ja valutab. Ülejäänud plaati saatnud arrogants muutub südamevaluks ja iga varem hooletu lõbususega saadetud trummitagumine saab migreenilaadse tuiklemise osaks.

Plaadi viimase loo „On ’Til Dawn“ lõputaktidel on igatahes klomp kurgus ja rinnakorv kodulinna uhkusest paisuva südame tõttu kitsas. „Love, Holy Water & TV“ näitab hästi, et kolm äärmiselt erinevat väikesest Eestimaa linnast pärit noort tõepoolest saavad teha maailmaklassi muusikat. Ja teevad seda paganama hästi!

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles