Kas matusemajale tulevad peied?

„Kui omanikul ei ole absoluutset mingit huvi maja korda teha, leian ma, et minul ka ei ole oma tasku arvelt mõtet seda maja lahti hoida,” tõdes matusebüroo OÜ Vinuk juhataja Endo Vetik. „Rentniku kohustus ei ole teha majale kapitaalremonti.”

Esialgu on selge, et mõneks ajaks jääb matusemaja ärasaatmistalitustele suletuks. Abilinnapea Romek Kosenkraniuse väitel pole järgmisel ega ülejärgmisel aastal raha, mis võimaldaks hoonet lammutadagi, rääkimata samasse paika uue ehitamisest.

Ja kas see ongi otstarbekas?

Esiteks on selge, et linn ei võta kunagi enda kanda matuseteenust, kuid ehitada kellelegi rentimiseks 300 000 – 600 000eurone matusemaja, millele huvilist ehk ei leitagi, pole mõttekas.

„Ma ei näe võimalust, et kui linn on matusemaja maksumaksja raha eest korda teinud, anname selle erafirmale, mis hakkab selle pealt teenima,” selgitas Kosenkranius. „Linn ja maksumaksja peabki mingi osa ohverdama, et on kalmistu, hoitakse korras matusemaja – see on loomulik. Aga kui maksumaksja ei kannata sellist investeeringut välja, tekib küsimus selle otstarbekuse suhtes.”

Piirduda remondiga

Teiseks peab silmas pidama asjaolu, et kõik linna kalmistud on täis maetud ja uusi hauaplatse antakse neisse minimaalselt, kui üldse. Seega on suurema osa linlastest lahkunute viimne puhkepaik hoopis Tahkuranna vallas asuv Uulu kalmistu.

„Üks variante on teha Metsakalmistu matusemajale hädapärane remont, aga Raul Sarandi on selle läbi arvutanud ja leidnud, et sellegi tarvis läheb ikka paarkümmend tuhat eurot,” tõdes abilinnapea. „Mida põhjalikumalt teha, seda suuremaks summa läheb. Siis tekib küsimus, kas paneme sinna hulka raha, kõpitseme vana või lammutame maja ja ehitame uue? Uue ehitamiseks pole linnal jõudu.”

Niisama jõuetuks võib osutuda idee, et enam-vähem korda tehtud matusemajas hakkaks toimetama OÜ Haldusteenused. See mõte ei pannud Haldusteenuste juhatajal Raul Sarandil silma särama. Liiati on kõik seni kuuldu jutt, mis millekski ei kohusta ja millest midagi ei järeldu.

„Nagu minuga viimati räägiti, tehtavat kõigepealt konkurss, et äkki on mõni rentnik,” teadis Sarandi. „Aga kui ei ole, eks nad pea siis edasi mõtlema. Mina ei mõtle rohkem midagi: ütlesin, et kui 10 000 eelarvest annate, võib seal remondi organiseerida.”

Remont oleks selleks, et vajadusel teeks kalmistuvaht matusemaja ukse lahti ja mõni Pärnu matusebüroodest korraldaks viisakaks kõpitsetud ruumides ärasaatmistalituse.

Kolmanda alternatiivina tuleks kõne alla ehitada matusemaja hoopis uude kohta, miks mitte Uulu kalmistule, kuhu maetakse veel pikka aega.

Matusemaja on vaja

Pärnu linnavalitsuse linnavara peaspetsialisti Karin Pärmanni sõnade kohaselt oli Vinuki poolt matusemaja rendilepingu ülesütlemine paratamatu samm, sest selge oli, et büroo poleks niisugustes ruumides saanud enam ärasaatmisi teha.

Samal ajal tõdes linnaametnik, et Vinukile ei saanud ette heita lepingutingimuste täitmata jätmist.

Ehkki linn kaheksa–üheksa aasta eest märkas, et matusemaja olukord pole kiita ja kuulutas välja hoonestusõiguse seadmise protsessi, ei viinud ettevõetu kusagile: kõik pretendendid langesid ära.

Nii nentis Pärmann: „Me ei saa praegu rentnikule rendilepingu kohaselt panna investeerimise kohustust, küll panime pahaks, et ruum oli sanitaarselt korrast ära.”

Linnavara peaspetsialist oli seda meelt, et matusemaja tuleb igal juhul säilitada. Kui uhkena, on omaette teema.

„Ma ei tea, mis on linnavalitsuse seisukoht ja kas seda on kujundatud, aga meie oma osakonnas oleme arutanud, et võiks leida minimaalse raha, teha korda fassaadi, aknad, ukse, sees sanitaarremondi, ruumi soojendada,” märkis Pärmann. „Et nii kaua, kui on vajadus, oleks seal võimalik minimaalsete vahenditega korraldada matusetalitusi – matusemaja on linna tarvis.”