Mõne tarkuseni jõudmiseks kulub kogu inimiga

Silja Joon
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mai-Agate Väljataga.
Mai-Agate Väljataga. Foto: Urmas Luik

Sügisesed pimedad, udused ja sumedad päevad on eesti rahvakalendris hingedeaeg, mil austati ja oodati koju surnud esivanemate hingi, kel paluti kaitsta põldu ja karja.

Mida võib mõelda tänapäeva eesti inimene, kui surnuaias lähedase haual küünla süütab või “Jumal küll!” hüüatab?

80aastane Mai-Agate Väljataga on armastatud lektor ja raamatute autor, kelle raamatud püsivad visalt raamatumüügi edetabelites ja kelle loengud koguvad täissaale. Tema loengutel on kõneks hingeelu teemad, kuidas tulla toime oma tunnetega ning olla tervem ja õnnelikum.

Tõde avardab või piirab

Väljatagal on piire ületav elunägemine ja mõnus huumor, mille abil lammutada eestlastele omaseid tõekspidamisi ja käitumismudeleid, säästmata sealjuures iseennast.

Mis paneb kuulama? “Kui usud sellesse, mida ütled, ja oled see, mida parasjagu ütled, siis läheb pihta. Ma usun sellesse, mida räägin, ma olengi see,” seletab vanadaam. “Kui minu tõde sobib ja laiendab sinu tõde, siis kuulad. Aga kui see hakkab kitsendama, ei võta sa seda vastu.”

November on hingedeaeg, mil mälestame neid, kes meie juurest on lahkunud. “Ega nad ole kusagile kadunud, meie meeles on nad ju alles,” tõdeb Väljataga. Vanemaks saades kipuvad inimesed sagedamini surnuaiale. See kõneleb igatsusest inimeste järele, kes on sinu elus olnud.

Noorematele võib jääda mulje, et surnuaial käiakse leinamas. “Kui mina surnuaiale lähen, siis ma ei leina. Tänan lihtsalt, et lahkunu oli minu elus,” pakub Väljataga.

Süütunne on sellel, kes kardab kriitikat, sest haud on koristamata: mida naabrid ütlevad, millise hinnangu ühiskond annab. Siis joostakse iga nädal surnuaiale lillekesi seadma. “Aga ega surnuaial ole meie kalleid. Kus nad on, seda ma ei oska täpselt öelda. Kui läheme kehast välja, liigume peenenergiasse, mida meie meeleorganid ei adu, sest need on spetsiaalselt niimoodi arenenud, et me ei aduks teist reaalsust ja arvaksime, et muud ei eksisteerigi. Aga oi, kui palju eksisteerib,” räägib ta.

Kuidas tituleerida Mai-Agate Väljataga? “Ma ei oska isegi ennast tituleerida, veel vähem teistele soovitada,” lausub ta ja palub end nimetada hea tunnetusega inimeseks.

Ilmselt sellesama tunnetuse pärast on Väljataga jutule pürgijaid väga palju ja loengud kujunesid nõustamistöö loomulikuks jätkuks. Väljataga lisab, et kas ta tahtis või ei, temast lihtsalt tehti nõustaja. “Kui töötasin raamatukogus, käis kogu küla rahvas nõu küsimas. Oleksin võinud terve küla omavahel tülli pöörata ja kaklema panna. Teadsin kõikide saladusi, sest inimesed usaldasid need mulle. Igaüks tuli, pani oma kandami maha ja läks kerge südamega ära.”

Loenguid peab Väljataga viimased 15 aastat. Esmalt tekkis üks huviliste grupp, siis teine ja nüüd on neid palju: Tallinnas, Pärnus ja Tartus. “Inimesed on järjest rohkem hakanud hoomama, et nad on midagi enamat kui lihakeha, kes kahel jalal ringi tatsub, tahavad teada, mis on nende eluülesanne, miks nad üldse maa peale tulid,” seletab vanadaam.

Vasikad ja vabadus

Saar Polli religiooniuuringust selgus, et eestlased loovad oma usku üksikutest märkidest, uskumustest ja ideedest ning usuasjus valitseb üsna suur segadus.

Samas uuringus tõdetakse, et inimestel on sellele vaatamata vajadus kuulumise, usu ja kõrgema jõu järele, sest nad vajavad tuge, midagigi püsivat muutuvas maailmas.

Mai-Agate Väljataga sõnade kohaselt on uskmatuna näivad eestlased sisemuses palju rohkem avatud arusaamale, et peale selle, mis silmaga on näha, on midagi muudki olemas.

Eestlased ei tähtsusta seda, see on nende jaoks loomulik, nad ei pea kirikus käimist vajalikuks, sest jumal võib olla ka nende kartulivao otsas.

“Minu ema ja isa ei olnud suured kirikus käijad. Aga kui naabrinaine tuli emale oma usuhullusega kallale, et ema väärib karistust, sest ei käi kirikus, ütles ema talle: sinu Jumal on võib-olla kirikus, aga minu oma on mu südames ja igal pool kaasas,” toob Väljataga näite.

„Mida te mõtlete, öeldes Jumal?“ uurin Väljatagalt. Hetke mõtiskledes vastab ta, et tegelikult on see sõna devalveerunud. “Oleme selle sõnaga tähistanud asju, mis ei ole väärt tähistamist. Jumala all ei mõtle ma midagi konkreetset. Parem oleks Kõiksus, Mina olen, Suur Looja,” pakub ta.

Väljataga on seda meelt, et sõna “Jumal” muudaks nagu selle tõelise ja kõikjal oleva liiga pisikeseks, mannetuks ja kohalikuks. “Me pole kunagi eraldi olevad, oleme üksteisega alateadvuse kaudu seotud.”

Eestlased on omavahel seotud keele ja kultuuri kõrval tõekspidamiste kaudu, mida Väljataga oma loengutes julgelt nahutab.

Elame tõekspidamiste raamistuses, seletab ta. See on see, mida meile lapsepõlves õpetatakse: see on ilus, inetu, õige, vale, hea, halb. Kõik peretraditsioonid on tõekspidamised.

“Tõekspidamisi peab olema, sest kui hing on veel madalal arenguastmel, peab tal olema nagu väikesel vasikal aed ümber. Miks? Sest kui lasta loll vasikas laudauksest välja ja ta pole piiramatut vabadust kogenud, jookseb ta end surnuks,” räägib vanaproua.

Nii õpetame ju ka lapsi. Kui laps kasvab suuremaks, laseme vana tõekspidamise lahti ja läheme laiendatud piirangule üle.

Väljataga toob näiteks islami ja idamaade kultuurid: mismoodi peab naine seal käituma, mida tegema, kuidas riides käima.

“Meile tundub, et eestlaste piirangute süsteem on võrdlemisi vaba. Aga kui meie sekka peaks sattuma mõni loodusrahva esindaja, kel pole meie moodi perekondlikke tavasid, tabusid ja traditsioone, tundub talle, et oleme hullud ja kammitsetud,” tähendab kõneleja.

Eestlaste kultuuriruumi on sisse kasvanud tõekspidamine, et oled tehtud tegelane, kui midagi saavutad. “Kui kirjutad mingi artikli, mis lööb pikka aega laineid, oled ajakirjanikuna tähtis nina,“ toob ta näite. „See, et elad normaalset ja endale meeldivat elu, ei tule kõne allagi. Midagi peab sul olema ette näidata.”

Et oleksid tõeline ja väärtuslik naine, peab olema ette näidata mees, kari lapsi, oma maja. “Kui sa veel töö kõrval äri ajad ja raha kokku kuhjad, oled eriti äge naine. Ja nüüd on väga tähtis, et oleksid äärmiselt seksikas,” muigab Väljataga.

Aga naisel võib Väljataga ütlust mööda olla hoopis teine elu eesmärk. Võib-olla tuli ta kogema, kuidas on, kui pole lapsi ja meest ja ta toetub ainult iseendale, õpib ennast autoriteediks seadma. Seepärast ei soovita Väljataga anda hinnanguid, mitte kellelegi ja mitte kunagi.

Hingevaev ja magnettormid

Väljataga on uurinud astroloogiat ja Hiina meditsiini, loodusteadusi ja piirteadusi. “Päiksesüsteem, inimsaatus, planeedid, inimese DNA, inimtunded ja eesti keele grammatikareeglid – see kõik on komplekt. Sellest tervikust ei saa ühtki eemaldada,” on ta veendunud. “Mida korrektsemalt eesti keelt räägid, seda kergemini ja paremini korrastad oma energiavälju.“

Kõik on võnkumine. Eesti keelt loetakse väga vaimseks keeleks – kõrgemaid inimlikke omadusi mõjutavaks võnkumiseks.

Tihti põhjendavad inimesed meeleolulangust magnettormidega. Magnettormid on võimsad energialained, mis maa peale jõuavad, seletab Väljataga.

Inimene elab magnettormi ajal elektromagnetilises väljas. Kui alateadvuses on negatiivsed tunded, millega ei osata toime tulla ja need plahvatavad korraga üles, võib inimene lolliks minna.

“Kujutage ette inimest, kelles käivituvad korraga viha, alaväärsustunne, süütunne ja eufooria. Kõik tunded on elektromagnetilised väljad. Neuroloogiline süsteem on elektrivälja sees,” räägib Väljataga ja küsib, mis juhtub, kui välja tugevus tõuseb mitmekordselt.

Mis juhtub elektrisüsteemiga, kui tõsta pinget 220 voldilt 1000 voldini? Siis põlevad alajaamad ehk närvipõimikud läbi.

Me peame negatiivsed tunded ümber tegema. Tunnet saab ümber teha ainult siis, kui see on aktiivne. Ehk just siis, kui põleme vihast, alaväärsusest, süütundest või mõnest muust hingevaevast. Just see on õige hetk, et tunde sabast kinni saada ja seda muuta. Hiljem seda võimalust enam pole.

Kas on lootust, et sel teel saab kõik haigeks ajavad tunded endast välja? Ei ole, arvab Väljataga. Tegelikult pole vaja kõiki tundeid ümber teha. Pole lihtsalt vaja negatiivse tunde lõksu minna ja sellega samastuda. „Selle tarkuseni jõudmiseks kulub terve inimiga,“ teab Väljataga. “Mul ikka kogemusi on. 80 aastaga jõuab nii mõndagi läbi mängida.”

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles