Nagu kaks sikku kempleb Sindi paisu peal/pärast kaks seltskonda. Ühed tahavad hakata tootma rohelist elektrit, teised paisust kõrgemale Pärnu jõe allikate poole kalu ujutada. Lõppu sellele kamarajurale ei paista tulevat ja kannatavad kalad.
Kuidas Sindis elektrit hõõruti
13. november 2012, 10:10
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Siinkohal passib meelde tuletada, millal ja kuidas algas Sindi vabriku elektrifitseerimine. Nimelt lõhkus 1919. aasta kevadel jääminek vabriku tammi, mille asemele ehitati 1922. aastal uus, 3,4 meetri kõrgune pais. Enne oli taotletud Pärnu maakonnavalitsuselt luba, samuti kontsessiooni veejõu kasutamiseks, sest see oli kuulutatud riigi omandiks.
Rohkem elektrit!
Paisule ehitati 350hobujõuline elektrijaam, kus oli kaks püstvõlliga Francis-turbiini. Nende abil toodeti 120kilovatist alalisvoolu. Vabriku tööpinkide ja seadmete liikuma panemiseks transmissioonide abil kasutati 600hobujõulist aurumasinat, mille käitasid katlad.
Juba 1926. aastaks oli selge, et olemasolevast võimsusest vabrikule ei piisa. Valida oli uute katelde ja aurumasina või veejõu kasutamise vahel.
Eelkalkulatsioonide kohaselt oleks aurujõu kasutamise laiendus läinud maksma 236 000 krooni ja uus veejõuagregaat 221 000 krooni. Peale selle, et hüdroelektrijaama ehitamine oli odavam, tõi see kaasa küttekulude vähenemise aastas 44 000 krooni.
Jõujaama ehitamiseks leiti sobiv paik vana paisu sees oleva vesivärava näol. Jõepõhi koosnes kivistunud savi ja liivakivi kihtidest, mis moodustasid üsna kindla ja veetiheda aluspõhja.
Ehitustöödega alustati 18. juulil 1928. Paisu samba kõrvale tuli turbiini imevtorule kaevata 4,5 meetri sügavune auk ja käsitsi, sest lõhkamine oleks samba aluskihte vigastanud. Auk tuli 20 meetrit pikk ja 9,4 meetrit lai.
26. augustil alustati betoonimist, aga vihmadega oli vee tasapind kerkinud ja auk jooksis vett täis ning kergitas raketise üles.
Jõe alamjooksu poolset kaitsetammi ei õnnestunud tihendada ja tööd pandi 1. oktoobril järgmise aasta kevadeni seisma. 1929. aasta mais alustati uuesti ja 25. augustiks oli jõujaama hoone katuse all.
Samal päeval algas turbiini kokkumonteerimine. Oktoobris said töömehed alustada generaatori paigaldamist ja detsembris käivitati uus agregaat.
Turbiini ja generaatori rootorid asusid ühisel 225 millimeetri jämedusel võllil. Kaplan-turbiini ehitas ja paigaldas Saksamaal Heidenheimis asunud J. M. Voithi firma. Turbiini võimsus oli 880 hobujõudu.
Paberile jäänud plaan
Generaatori (750 kilovatti) valmistas ja paigaldas samuti Saksamaa firma – AEG Berliinist. Samalt ettevõttelt muretseti lülituskilp mõõte- ja kaitseseadmetega. Generaator tootis kolmefaasilist 380voldist voolu, mis õhujuhtmetega juhiti vabrikusse ehitatud alajaama, kust seda edasi jaotati.
Jõujaama ehitamisega samal ajal toimus vabriku vahelduvvooluga varustamine, kuigi kohati jäi veel püsima vanadelt seadmetelt tulev alalisvool.
Hüdroelektrijaama ehitamine läks vabrikule maksma 240 000 krooni.
Vabrikuhoone elektrifitseerimine koos alajaama ehitamise ja elektrimootorite muretsemisega lisas umbes 80 000 krooni. Hiljem kulutati elektritöödeks ligi 50 000 krooni, nagu võib välja lugeda 1938. aasta Pärnumaa Elus ilmunud artiklist.
Pärnu jõe paisutamisest arvati saadavat kuni 3000 hobujõudu energiat, seepärast oli senisest veel kõrgema tammi ning rohkemate turbiinide paigaldamisest ja toodetavast elektrist huvitatud Pärnu linngi.
9. jaanuaril 1930 kinnitas majandusminister kava ehitada jõele uus, puudustevaba pais kalatrepi, parvetusava ja lüüsikambritega. Pais pidi valmima 1944. aastaks ja Sindi vabriku kontsessioon kehtima 2004. aastani.
Läks nii, nagu alati. Jõele ehitati tõepoolest 1974. aastal pais, aga siis tuli elekter juba Narvast ja hüdroelektrijaama järele polnud mingit vajadust.
Millal, milleks ja kes sellise tehnikamälestise lammutas? Nendele küsimustele peaksid kõige paremini vastata oskama sintlased.