“Heinrich IV” vaatab hullu mehe sisse

Toona, paarkümmend aastat tagasi, võttis selle loo lavastajana ette Evald Hermaküla, kes saatuse tahtel mängis ise peaosagi, kuigi algul olevat pidanud seda tegema Jaan Tooming. Endlas astub selles rollis üles Jaan Rekkor.

Tegemist ei ole ajaloodraamaga 1000 aastat tagasi elanud Saksa-Rooma keisrist. Keiser küll on, aga ta on pugenud ühe hullu mehe sisse.

“Lugu on pöörane ja vapustav,” märkis Keerd. “See on lugu mehest, kes saatuse tahtel kukub maskeraadil keisrit mängides alatu peokaaslase torkest perutama hakanud hobuse seljast ja tema teadvus tuhmub. Ta kaotab reaalsustaju ja hakkabki pidama ennast Heinrich IVks.”

Et venda mitte hullumajja saata, sisustab armastav õde vennale ajaloolise Heinrich IV troonisaali jäljendavad toad, palkab tema ümber inimesed etendama ajaloolisi tegelasi, kellega vend siis keisri elus ette tulnud traagilisi sündmusi läbi mängib. Nagu näiteks patukahetsusstseen, kuidas tõeline Heinrich IV on teel Canossasse, et paavstilt andestust paluda ja oma kroon päästa.

Surivoodil võtab õde oma pojalt lubaduse hoolitseda venna eest, sest talle tundub, et venda on võimalik ravida. Teadmata, et kallis vend on juba kaheksa aastat – kõigist neist paarikümnest – olnud täie mõistuse juures.

Üheksa meest laval

Esimene impulss Pirandello 1922. aastal kirjutatud tragöödia Pärnus lavale tuua tekkis Keerdil kümmekond aastat tagasi, kuid siis ei avanenud selleks sobivat võimalust.

Üks raskusi, mis selle tükiga kaasneb, on see, et korraga peab laval ja kohal olema üheksa meesnäitlejat. Mis tähendab, et väiksemad trupid ei olegi võimelised seda lisajõududeta lavastama, suuremail aga on keeruline teatri teise saali samale ajale paralleelset lavastust luua, et sinnagi jaguks näitlejaid.

See on üks põhjusi, miks Endlaski hakatakse seda tükki mängima põhiliselt argipäeviti.

Lavastaja tunnistas, et trupile on kõnealuse teose lavaletoomine olnud raske, jäälõhkumise töö. “Pirandello kirjutas selle näitemängu ajal, mil inimestel oli aega süveneda ja kaasa mõelda. Pealegi on Kurtna tõlge natuke vananenud. Seetõttu, võttes küll aluseks Kurtna töö, püüdis meie dramaturg Triinu Ojalo teksti ajakohasemaks, suupärasemaks muuta, kasutades selleks ka Tom Stoppardi ingliskeelset tõlget,” rääkis ta.

Tükk tööd on olnud sellega, kuidas kirjaniku valitud tegelased ja taustaks olevad ajaloolised sündmused vaatajale arusaadavasse võtmesse panna. Nii publik kui näitlejad on harjunud natuke teistsuguse dramaturgiaga, näidendi ülevust või traagikat sisaldavad materjalid, tugevad inimlikud emotsioonid võivad tunduda ülespuhutud.

“Naljakas on see, et see on suhteliselt lühike tükk, maht on justnagu väike, aga tegelikult on see olnud meeletu pingutus. Ma ei kujuta ette Jaan Rekkori pingutust, sest tema tekst on ikka täiesti pöörane,” muheles Keerd.

“Selle lavastuse põhiraskusi on olnud esiteks see, et eks me kõik – näitlejad, mina ja kunstnik, üle kümne inimese – näe seda erinevalt. Kõige raskem on esmalt jõuda omavahel mingile kokkuleppele,” tõdes lavastaja. Teiseks see, et kuigi inimese põhiloomus on tuhandeid aastaid kestnud samana, on igal ajastul oma väärtushinnangud, oma moraalinormid. Näiteks “au” mõiste.

“Nende asjade üle, mille pärast siis mindi vabasurma, kehitatakse nüüd õlgu, näiteks vallaslapsed või au, mis riivatud sai. Selle loo peategelasele tundub ka, et tema peale hakatakse tagaselja näpuga näitama: “Näe, hull läheb!” Ühel sõnal on nii kohutav jõud, et see muudab inimese saatust,” märkis lavastaja.

Saatuse reedetud

Mis võiks ühendada neid kolme meest – Pirandellot, ajaloolist Heinrich IVt ja hullu – ja miks valis Pirandello oma peategelase kehastama konkreetselt seda Saksa-Rooma keisrit, on lavastajale pakkunud põnevat mõtlemisainet.

“Nad kõik olid erakordse saatusega. Nii palju, kui mina aru saan, seisnes Heinrich IV põhitegevus selles, et pidevalt maha suruda reeturlike Saksa ülikute mässe, kusjuures ta reetsid oma pojad. Ta pandi kolm korda kirikuvande alla,” valgustas Keerd.

“Ka Pirandello heideti katoliku kiriku rüpest välja. Ta oli küll Sitsiilia katoliiklikust keskkonnast pärit, aga tema suhe jumalaga ei sobinud katoliku kirikule, teda isegi ei lubatud matta pühitsetud mulda. Pirandello oli kas jumala peale solvunud või oli tema arvates kaks võimalust: kas jumal on jõuetu meid aitama või on ta selle masinavärgi käima lükanud ja jätnud siis meid üksinda kannatama,” rääkis Keerd.

Ka Heinrich IV-l oli kirikuga kana kitkuda. Tema valitsemisajal toimus katoliku kiriku ja ilmaliku võimu kokkupõrge. Kumb otsustab: kas Saksa kuningas määrab paavsti või paavst määrab kuninga?

“Pirandellol endal isiklikku reetmist ei olnud, aga tema puhul võib kõne alla tulla variant: saatuse poolt reedetud. Pirandello näitemängu peategelase puhul seevastu küll: ta kukkus hobuse seljast ju kellegi alatuse tõttu,” tähendas Keerd.

Kuigi Pirandello pälvis juba oma eluajal tunnustuse – Nobeli kirjanduspreemia, leidus temagi elus traagikat. Pärit kaevandusi omanud Itaalia perest, oli ta harjunud jõuka eluga, kuid kaotas kõik uputuse tagajärjel. Seda elas traagiliselt üle tema naine, keda tabas vaimuhaigus.

Ühine veregrupp

Keerd mainis, et pärast kauast ootelolemist Endla lavale jõudev “Heinrich IV” on üks neist tükkidest, mis on jäänud teda lugedes kummitama ega jäta rahule enne, kui see on ära tehtud. “Võib-olla on mul Pirandelloga ühine veregrupp. Nii palju, kui olen eesti keeles tema teoseid lugenud, on need kõik – tema nukker maailmanägemus – mulle kangesti meeldinud. Saame maailmast võib-olla ühtemoodi aru,” tunnistas ta.

“Tema kurbus johtub sellest, et aeg, mis meile on antud, on üürike, ja kõik meie püüdlused päädivad surmaga. Ja tihtipeale kasutame seda üürikest aega kas asjaolude või mingi sotsiaalse situatsiooni sunnil mõttetult, groteskselt, armetult,” iseloomustas lavastaja. “Inimene selles elus, kuhu ta on paisatud, on üksik olevus – see on traagiline, et ta on üksi.”

Kes oli Heinrich IV?

* Peaaegu 1000 aastat tagasi elanud Heinrich IV (1050–1106) oli Franki ehk Saali dünastiasse kuuluv Saksa-Rooma keiser.

* Saanud kuueaastaselt kuningaks, valitses tema eest tegelikult regentnõukogu ja paavst hakkas taotlema ülemvõimu Saksa-Rooma riigi valitseja üle.

* Gregorius VII arvas, et paavst peaks olema nii kõrgeim vaimulik kui ka ilmalik isand ja keiser tema vasall. Nii nõudis ta, et piiskoppe võib Saksa-Rooma riigis määrata vaid paavst.

* Heinrich IV, kes siis oli paarikümneaastane ja valitsemisohjad enda kätte võtnud, keeldus seda nõuet täitmast.

* Seepeale pani paavst Heinrich IV kirikuvande alla ja Saksa aadlikud ähvardasid oma isanda kukutada. Nii pidi Heinrich IV minema patukahetsusretkele paavsti juurde, et tollelt andeks paluda.

* Canossas aset leidnud kohtumise tulemus oli kompromiss, millega keiser ja paavst tunnustasid vastastikku üksteise võimu.

Allikas: Vikipeedia